VANA LAPS JA TEISI JUTTE

1967. aastal Saksa DV pealinnas Berliinis sündinud Jenny Erpenbeck on mitmekülgselt andekas loojaisiksus. Pärast teatriteaduse- ja lavastamisõpinguid Berliinis on ta töötanud ooperilavastajana Austrias ja Saksamaal. Nii-öelda päris kirjanduse juurde jõudis ta lühiromaaniga „Vana laps” (1999), mis sai kohe ka suure menu osaliseks.
Erpenbecki huvitab ühiskond ja tema toimimise ebatäiuslikkus. „Vanas lapses” on ta selleks loonud tegelaskuju, kes kujutab endast võõrkeha ja kes suudab seetõttu vaadelda väljast seda, mida muidu peetakse normaalseks. Selles mõttes on „Vana laps” võti teiste, kogumikust „Nipsasjad“ pärit lugude juurde. Need kõik käsitlevad vaatlemist ja meenutamist. „Vana laps” on oma abstraktsuses, hermeetilisuses ja stiliseerituses muidugi kõige äärmuslikum lugu. Ülejäänud jutud justkui tasakaalustavad kogumiku avalugu, nad on mõnevõrra kontsentreeritumad, nende probleemid torkavad lugejale kergemini silma ja kõnetavad kiiremini. Ometi leidub ka neis peaaegu ilma erandita palju ridade vahelt aimatavat.
Jenny Erpenbeck on oma lühijuttude ja raamatute eest saanud mitmeid kõrgeid preemiaid. 2008. aasta sügisel arvati Erpenbeck tõeliselt suurte hulka – ta võitis Heimito von Dodereri auhinna peapreemia.