Teatrielu 2022

„Teatrielu“ peaülesanne on jäädvustada ja mõtestada aasta lavaelu tähtsündmusi. Aastaraamatus „Teatrielu 2022“ lahatakse põhjalikult mulluseid tipplavastusi: „Melanhooliat“ tõlgendab Tristan Priimägi, „72 päeva“ Anneli Saro juhendamisel kogu Tartu Ülikooli teatriteaduse magistrantide kursus. Esileküündivamatele näitlejatöödele ja sündmusrollidele keskendub oma artiklis Pille-Riin Purje.

Teatriaasta vaatlemise taustal tegeldakse raamatus mitme üldisema teatri- ja ühiskonnaelu puudutava teemaga. Kaja Kann piiritleb, mis on etenduskunst, Luule Epner uurib, kuidas põimuvad laval erinevad meediumid ja kunstivormid, Sven Karja mõtestab sõnadeta teatrit ja Kärt Kelder alastiolekut laval.

Raamatus arutletakse ka teatriteoreetilise mõtte arengu teemadel. Keiu Virro põhjendab, milline peaks olema noorele vaatajale mõeldud teater. Oliver Issaku teemaks on teatrielu ja institutsioonide avatus. Ühtlasi vaadeldakse, kas me liiga aeglaselt kohanedes või kiirelt muutudes millelgi olulisel hääbuda ei lase, olgu tegu mõne väiksema trupi (Paide teater) või koguni võimsa suundumusega nagu psühholoogiline teater – neil teemadel kirjutavad vastavalt Madli Pesti ja Madis Kolk.

Alvar Loog teeb koondnimekirjade toel tagasivaate eesti algupärase ooperikunsti pikale teekonnale, mis on andnud praeguseks enam kui sada etendunud tervikteost. Eraldi on põhjalikuma vaatluse all need kuus, mis lisandusid mullusel rekordaastal. Heili Einasto ja Aare Rander kirjutavad tantsuteatri Fine5 fenomenist, Roosmarii Sarapuu vaatab tagasi tantsupedagoog Tiina Kapperi elule ja loometeele.

Raamatute väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.