TEADMISTEPÕHISE EESTI STRATEEGIA. TEOD, MITTE ÜKSNES SÕNAD

1990. aastal alanud ja nüüdseks 25-aastase teadus- ja kõrgharidusreformi jooksul on Eesti teadusorganisatsioonis ja teadusalade struktuuris toimunud suuri ümberkorraldusi ja eripalgelisi sündmusi. 

2014. aasta alguses kiitis riigikogu heaks teadussfääri arendamise uue alusdokumendi: Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti“. Selle elluviimiseks koostati ja avaldati teadus- ja arendusnõukogu initsiatiivil 2015. aasta sügisel rakendusraport, mida tuntakse koostajate töögrupi juhi Gunnar Oki nime järgi ka kui Oki raportit ning milles pakutakse välja mitu uut ja ootamatut reformikava. Raportis antakse Eesti kõrgharidus- ja teadussfääri 25-aastasele reformiperioodile kokkuvõttes väga kriitiline hinnang ning soovitatakse otsekohe alustada uusi ulatuslikke ümberkorraldusi. Samas jäetakse tähelepanuta põhjused, miks Eesti teaduskorraldust ja kõrgharidussüsteemi pole suudetud 25 aasta jooksul joonde seada ning riigi ja ühiskonna vajadustele efektiivselt vastavaks timmida. Ometi on sellega tegelenud paljud seadusandjad, poliitikud, teadusbürokraadid ja teadlased. 

Eesti ajalehtedes, ajakirjades, ülikoolides ja mitmes erialases organisatsioonis on teadusarenduse ja uue kõrgharidusreformi läbiviimise ettepanekuid ja võimalusi arutatud 2015. aastal rohkem ja laialdasemalt kui kunagi varem. Poliitiliselt kõrgeimal võimalikul tasemel on ära kuulatud peaministri vastav ettekanne riigikogule ja sama teemat on arutatud ka tähtsa riikliku küsimusena riigikogu eriistungil. Nii ulatuslikku ja kõrgetasemelist tähelepanu on kõrgharidus- ja teaduskorralduse küsimused Eestis seni harva leidnud. 

Siinses ülevaates vaatlen lähemalt, millise hinnangu on andnud Eesti teaduse juhid, teadusüldsuse esindajad ja poliitikud teaduse olukorrale ja saavutustele 2015. aastal ning kuidas nad suhtuvad väljapakutud reformikavadesse. Osutan ka teadusloo kui teadusarenduse korraldamise, prognoosimise ja hindamise eriteaduste kompleksi poolt pakutavatele võimalustele leida optimaalsed lahendused teadusarenduse ja kõrghariduse probleemidele. Kõiki neid eriteadusi tuleks Eestis olukorra analüüsimisel rohkem ära kasutada. Kõrgharidust ja teadusarendust tuleks meiegi riigis suunata ja juhtida teaduslikult.