Q ja tähed. Primitiivne emohala

Lauriito uus luulekogu “Q ja tähed" erineb tema varasemast loomingust nagu pärtliöö rahvusvahelisest naistepäevast. Kadunud on autori varasemas luules domineerinud sübariit, kuid mungaks ta ikka veel muutunud ei ole, hullem veel – võib täheldada teatavat eidestumist.
Ilmselt mõjub niimoodi lähedusvajadus, mis on pannud keskealise mehe teismelise plikakese kombel vinguma. Positiivselt poolelt võib nentida, et peamiselt suhetele ja lahkumineku(te)le keskendunud luulelooming on vormistuselt seninägematult kõrgetasemeline ning sobib nii naistele kui sooneutraalsetele meestele.
Kes iganes on kirest pimestatuna oma armastatule kuu ja tähtede toomist tõotanud – nüüd avaneb igatahes igaühel võimalus see lubadus ka täita!

VÕÕRALE

huultel Sa maandusid
läbi mind lugesid
silmade kaudu vist röövisid hinge
õrnalt kui unistus
sissegi pugesid…
silu seal südant ja höövelda pinde!
kui tuleb aeg
võime üheskoos tajuda
seda
mis laseb meil tundesse vajuda
kas võime koos
veel kord kirglikult
uppuda?
luba mul hoida Sind
lennata…
kukkuda…

Luulekogu ilmumist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja seda kaunistavad andeka kunstniku
Marita Liivaku joonistatud imekaunid pildid.

Kindlasti tuleb lisada, et autori 2 lahutust ja 3–9 last räägivad konkreetses keeles ilmselgest
tõsiasjast – nii palju tarbijaid lihtsalt ei saa eksida!