PEAPIISKOP EMEERITUS ANDRES PÕDER

Milline on vaimuliku teekond tippu? Kas on võimalik sel rajal alustada maakoguduse „hipipastorina“ ja lõpetada kirikujuhina? Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop emeeritus Andres Põder läbib raamatus aste-astmelt oma vaimulikud arengu¬staadiumid ja paigad ning mõtiskleb nendest saadud elukogemuse põhjal ühiskonna ja kiriku toimimisest ja arengusuundadest. 

„Tahaksime alati lihtsaid ja kiireid lahendusi. Kirik püüab meid kainestada, kasvatada kannatlikkust ja näidata, et Jumalal on aega. Kirikul on aega, sajand siia- või sinnapoole pole kuigi määrav. Me ei saa ühelgi päeval kindlalt väita, kas homme läheb hästi või halvasti. Iga hetkeseisund võib sisaldada vastandit: kui on hästi, hirmutab halva oht, kui läheb halvasti, tärkab lootus heale. Õigus on laulik Taavetil, kes ütleb: „Anna oma tee Issanda hooleks ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!“

„Korrastatud elul on suur väärtus. See toob tasakaalu ja hingerahu. Kuidas aga oma elu mõtestada, sisustada ning piibellikke väärtusi ja voorusi järgida? See vajab elukestvat õpet. Ülehinnata ei tohi ennast kunagi. Teatud mõttes tähendab kristlaseks olemine alati teelolekut. On erilisi ärkamisaegu, mil neist ideaalidest vaimustutakse, kuid inimesed väsivad ja väsib nende vaim. Jumalateenistus ja kiriku liturgia on siin heaks teemoonaks ja kompassiks. Varem või hiljem pöördutakse ikka tagasi nende läbi proovitud tõdede ja meetodite juurde.“