NERO

See on ajalooline romaan selle sõna paremas mõttes. Autori väitel ei ole ta eesmärk näidata Nero eluajal toimunud hirmu-tegusid endid, vaid eeskätt põhjusi, mis teda nendele tegudele ajendasid. Romaanis on suur hulk ajaloolisi tegelasi: peale keisri enda tema ema Agrippina, ta kaks naist Octavia ja Poppaea Sabina, nõunik Seneca, sõber Tigellinus jpt. Romaan kubiseb intriigidest: kord haub neid Agrippina Nero vastu, kord Nero Agrippina vastu, kord Seneca Agrippina vastu, kord Tigellinus Octavia vastu, kord Rooma kodanikud Nero vastu.
Inimelu ei maksa kuigi palju. Tapetakse sugulasi ja võõraid, tapetakse kristlasi ja Rooma jumalate kummardajaid, välguvad pistodad, tilgub mürk. Ühtede roomlaste kombelõtvus ja teiste karskus tekitavad kogu teose kestel suuri vastuolusid. Rohkesti on vägivalla kõrval ka armastust, nii siirast kui oma-kasupüüdlikku, nii hingelist kui lihalist, on truudusemurdmisi ja ustavust viimse hingetõmbeni. Teoses on nii  psühholoogilist sügavust kui ka kujukaid kirjeldusi.
Kaastundlikust ja emale sõnakuulelikust Nerost saab ajapikku türann. Autori käsituse järgi oli Nero üpris mõjutatav, tema tegevus oleneb mõjutajatest. Filosoof Seneca mõjul on Nero salliv kristlaste vastu, ema soovil vaenab neid, sõber Tigellinus ahvatleb keisrit pillama, liiderdama ja prassima, Poppaea Sabina ihkab Nero varal kuulsust ja rikkust. Ainult Acte armastab keisrit omakasupüüdmatult, kuid selle naise kõrvaldab Agrippina, et tseesar kuuletuks ainult temale.
Saatuse ja lähikondlaste lükata-tõugata mees ei saagi lõpetada teisiti kui kurvalt. Nero kukutatakse ja tapetakse. Tema elutee kulg inimsõbralikust valitsejast hirmuvalitsejani tuleb romaanis selgesti esile.