Muinasjutte ükssarvikust

Kaua, kaua aega tagasi, kui maailmas oli veel maagiat ja asjad polnud alati niisugused, nagu need paistsid olevat, elas Inglismaa kauges põhjaosas lagunenud lossis ilus tüdruk, kelle  silmad olid mustad nagu laukapuu viljad novembrikuus ja nahk sama valge kui selle õied märtsis.

Paljude teenrite asemel, kes neiu eest hoolitseksid ja tema järele vaataksid, oli seal vaid üks küürus ja kortsus vanaeit, ja sõdurite asemel, kes teda valvaksid, oli seal vaid ükssarvik.

Ta oli suurepärane olend, valge nagu esimene lumi Chevioti mägedel, ta meenutas noort hirve, kuid sarvede asemel oli tal üks sarv otse ta sametise lauba keskel ja ta silmad polnud mitte pruunid hirvesilmad, vaid sinised nagu külmamailase õied, mis kasvavad vallikraavis.

Kui möödusid aastad, hakkasid rändajad rääkima, et nad olid näinud seda tüdrukut, kes kõndis paljajalu üksildasel mäel ja keda saatis kõikjal lumivalge ükssarvik. Seda kuuldes mõtlesid paljud noormehed, et oleks tore küttida nii haruldast looma ja seda tappa, seejärel aga kosida ilusat neidu ja temaga abielluda.