MA ARMASTASIN EESTIT

Artur Veisserik (1907–2000) alustab oma mälestusi aprillist 1934, kuid raamatu põhirõhk on kümnel töölaagrites elatud aastal. Autor on ilma kirjanduslikke pretensioone esitamata osanud napisõnaliselt ja tihedalt edasi anda keerukaid pilte ja olukordi. Palju otse graafilise täpsusega esitatud isikuportreid on üks põhjus, miks laagrielu kujutamine monotoonseks ei muutu. Külluslikuks vastukaaluks troostitusele on jutustaja ise – kõigega, mis temas on ja mida ta teeb, oma lakkamatus, arukas ja inimlikus vastuseismises kuritegelikule võimule.
Raamatu teises trüki jaoks on autori poeg Jüri Veisserik kirjutanud saatesõna „Taišetist Kaarli kalmistuni”, mis annab ülevaate inseneritöö kõrval mälestuste ülestähendamisega tegelenud isa eluteest pärast raamatus kirjeldatud sündmuste lõppu kuni surmani. Raamatut ilmestavad Lembit Karu illustratsioonid.