Kategooriad
Kategooriad
Kohaletoimetamine on tasuta!
Galerii
KAS TE ARMASTATE TEATRIT?
Autor
Natalja Krõmova
NATALJA KRÕMOVA
Käesolev raamat “Kas te armastate teatrit? Artikleid ja arvamusi” tutvustab tõlkevalikut vene teatriteaduse ja -kriitika silmapaistva esindaja Natalja Krõmova (1930–2003) kirjutatust. Eesti vanem ja keskmine teatrirahva põlvkond mäletab veel elavaid kokkupuuteid temaga, tema sõnavõtte siinsetel konverentsidel, tema artikleid ja intervjuusid. Natalja, paljude eesti teatrinimeste jaoks lihtsalt Nataa Krõmova parimad kirjutised tekitavad tunde, nagu oleksime tema vahendatut oma silmaga näinud. Olgu näiteks kas või 1960. aastate ulatuslikud portreeartiklid Kaarel Irdist ja Voldemar Pansost, mida ta aja jooksul uute publikatsioonide jaoks ka oluliselt täiendas. Või Adolf apiro Tehhovi-lavastuste käsitlus 1970ndatest. Või sõnavõtt konverentsil “Noor rezii”.
Eesti teatrist kirjutatut, millele käesolev raamat keskendubki, väärtustab meie jaoks teine ja värske vaatenurk, kohalikest pisiasjadest vaba pilk. Neis artiklites on tallel esmaavastaja pilguga nähtud osake eesti XX sajandi teatriloost. Ja midagi ka kirjutajast endast, tema erksast ja huvilisest suhtest talle esialgu võõra maa ja kultuuri tundmaõppimisel. Ta ei olnud siin kõrge juhukülaline, vaid pigem osaleja ühises kultuuriprotsessis. Eestis käis Krõmova järjekindlalt üle kahekümne aasta, alates 1950ndate teisest poolest kuni 1970ndate lõpuni, edaspidi harvemini. Kriitikuna viis ta üleliidulisele teatriorbiidile, väljapoole eesti keele- ja kultuuriruumi Panso ja Järveti nimed, Irdi koos “Vanemuisega”, seejärel Mikiveri, Toominga ja Hermaküla. Siinsesse teatrimällu jääb tema pikk sõpruskaar Kaarel Irdist Elmo Nüganenini. Olles sügavalt seotud vene kultuuritraditsiooniga, oli Natalja Krõmova avatud ja avali k õigi rahvuslike kultuuride mõistmiseks ja hindamiseks.
Tema mõte ja arutluskäik olid selged ja täpsed, aga mitte igavalt ühesed, vaid inimkeelselt värvikad ja kirglikud. Krõmova oli üks esimesi, kes 1960. aastatel hakkas kriitika˛anris kõnelema enda nimel – tehes seda erksa ühiskondliku närvi ja kunstitajuga. Kriitikuna ei kartnud ta suhtlemist teatripraktikutega, kuid valdas samas teatrimaailma diplomaatiat. Tema fenomeni oluline põhi oli vaba vaimu inimlik ehtsus. Talle oli omane vene teatriteaduse koolkonna oskus tabada kiiresti, ühe vaatamiskorra pealt ära lavastuse või rolli tuum, teema, atmosfäär ning võime rääkida sellest kohe huvitavalt ja detailselt, anda adekvaatset tagasisidet.
Natalja Krõmova loomepärandist on koostatud 3-köitelise kaunis kogumik “Имена” (“Nimed”, Moskva 2005), mille toel sündis ka käesolev eestikeelne valimik.
Käesolev raamat “Kas te armastate teatrit? Artikleid ja arvamusi” tutvustab tõlkevalikut vene teatriteaduse ja -kriitika silmapaistva esindaja Natalja Krõmova (1930–2003) kirjutatust. Eesti vanem ja keskmine teatrirahva põlvkond mäletab veel elavaid kokkupuuteid temaga, tema sõnavõtte siinsetel konverentsidel, tema artikleid ja intervjuusid. Natalja, paljude eesti teatrinimeste jaoks lihtsalt Nataa Krõmova parimad kirjutised tekitavad tunde, nagu oleksime tema vahendatut oma silmaga näinud. Olgu näiteks kas või 1960. aastate ulatuslikud portreeartiklid Kaarel Irdist ja Voldemar Pansost, mida ta aja jooksul uute publikatsioonide jaoks ka oluliselt täiendas. Või Adolf apiro Tehhovi-lavastuste käsitlus 1970ndatest. Või sõnavõtt konverentsil “Noor rezii”.
Eesti teatrist kirjutatut, millele käesolev raamat keskendubki, väärtustab meie jaoks teine ja värske vaatenurk, kohalikest pisiasjadest vaba pilk. Neis artiklites on tallel esmaavastaja pilguga nähtud osake eesti XX sajandi teatriloost. Ja midagi ka kirjutajast endast, tema erksast ja huvilisest suhtest talle esialgu võõra maa ja kultuuri tundmaõppimisel. Ta ei olnud siin kõrge juhukülaline, vaid pigem osaleja ühises kultuuriprotsessis. Eestis käis Krõmova järjekindlalt üle kahekümne aasta, alates 1950ndate teisest poolest kuni 1970ndate lõpuni, edaspidi harvemini. Kriitikuna viis ta üleliidulisele teatriorbiidile, väljapoole eesti keele- ja kultuuriruumi Panso ja Järveti nimed, Irdi koos “Vanemuisega”, seejärel Mikiveri, Toominga ja Hermaküla. Siinsesse teatrimällu jääb tema pikk sõpruskaar Kaarel Irdist Elmo Nüganenini. Olles sügavalt seotud vene kultuuritraditsiooniga, oli Natalja Krõmova avatud ja avali k õigi rahvuslike kultuuride mõistmiseks ja hindamiseks.
Tema mõte ja arutluskäik olid selged ja täpsed, aga mitte igavalt ühesed, vaid inimkeelselt värvikad ja kirglikud. Krõmova oli üks esimesi, kes 1960. aastatel hakkas kriitika˛anris kõnelema enda nimel – tehes seda erksa ühiskondliku närvi ja kunstitajuga. Kriitikuna ei kartnud ta suhtlemist teatripraktikutega, kuid valdas samas teatrimaailma diplomaatiat. Tema fenomeni oluline põhi oli vaba vaimu inimlik ehtsus. Talle oli omane vene teatriteaduse koolkonna oskus tabada kiiresti, ühe vaatamiskorra pealt ära lavastuse või rolli tuum, teema, atmosfäär ning võime rääkida sellest kohe huvitavalt ja detailselt, anda adekvaatset tagasisidet.
Natalja Krõmova loomepärandist on koostatud 3-köitelise kaunis kogumik “Имена” (“Nimed”, Moskva 2005), mille toel sündis ka käesolev eestikeelne valimik.
