INIMESE ORJUSEST JA VABADUSEST

Nikolai Berdjajev (1874–1848) on oma filosoofilistes tekstides kirglik ja vahetu. Tema stiili juurde kuulub aforistlikkus, emotsionaalsus ja poliitiline teravus. 

„Inimese orjusest ja vabadusest. Personalistliku filosoofia kogemus“ on kirjutatud Pariisi lähedal Clamart’is ja ilmus 1939. a. Selle raamatuga algab autori loomingus periood, mil ta püüab endale ja oma lugejatele selgitada ning vahendada seda vaimset teekonda, mis viis ta sotsiaalfilosoofia ja personalistliku filosoofia eripärase sünteesini. Berdjajev kuulus intellektuaalse eliidi 224 esindaja hulka, kes 1922. a. Nõukogude Liidust välja saadeti. Olles küll Läänes lahkesti vastu võetud, tunnetas ta ka seal teravalt inimvaimu viibimist orjuse seisundis. Berdjajevi nägemus vabadusest ületab kõik maised ja ka religioossete institutsioonide seatud piirid. 

Tema väljendusviis on dialoogiline ja stiil kirjanduslik, mis on kindlasti üks tema populaarsuse põhjusi. Selles mõttes pole ta erandlik vene filosoof, kuid erandlik on ta oma mõtlemise mastaapsuse sügavuses.

Saatesõna: Peeter Torop