INGRID AGUR. ELU KOLM VAATUST

„See on raamat meie emast, kes on ligemale 170 lavastuskujundusega andnud suure panuse Eesti kultuurilukku. Ja see on ka väga isiklik raamat vahetute kirjeldustega tollest perioodist, mil kunstnik pidi võitlema kommunismimeelsete teatrijuhtide, olmemurede ja pidurdamatute teatrinatuuridega. Sellele vaatamata suutis ta luua, maalida ja olla ema kahele pojale,“ tutvustab raamatut Hendrik Agur, kes koos vend Madis Aguriga raamatulehekülgedel ka ise kirjeldab lapsepõlve Ugala teatris.

Eesti legendaarsete teatrilavastuse looja, teatrikunstnik Ingrid Agur alustas oma kunstnikuteed end kunstnikuks luisates. Rääkides end 19-aastaselt kinoreklaamide kujundajaks tähendas pääsemist metsatööst taigas. Mida tähendab 10-aastaselt valgetes sokkides ja helesinises siidkleidikeses Siberi külma talve jõuda? Taguda 45-kraadises pakases kirvega lume alt saviklibu, et väikevennale hauda kaevata. Vedada 15-aastase tüdrukutena võrdselt mehemürakate, härgade ja hobustega kesk Vene talve välja seedripalke. Olla maani materdatud parteitöötajast lavastaja poolt, kes keset kunstniku elutuba teatab, et kui sa seda lavastust ära ei tee, lasen ma su lahti lasta. Julgeda vaatamata noorusele kogenud lavastajale öelda, et ära hakka mulle tükki ümber jutustama, ma tahan teada, MIS motiividel Juudit Olovernese telki läks.

Teatrikunstnik Ingrid Aguri raamat „Elu kolm vaatust“ on ilustamata jutustus, põimudes isiklike ja teatrielu mitmekihiliste niitidega läbi kunstniku noorpõlve Tomskis legendaarse Ugala teatri tagatubadeni ja vahetute kirjeldusteni läbi nelja aastakümne toimunud lavastuste sünnist.
Ingrid Aguri kunstnikukäe all sünnivad Eesti teatri legendid „Kihnu Jõnn“, „Juudit“, „Rahva sõda“, „Põhjas“ koostöös kümnekonna tuntud lavastajaga Ugala tõusu- ja kuldajastul. Kunstniku karmid tagasivaated nõukogude aja teatrile, tööle ja eluviisile ilmestavad tema kaasaegsete kirjeldused elust ja armastusest. Veelgi isiklikumalt üllatab raamat teatrielu taustal põimuva isikliku perekonnalooga, kus pojad kasvasid üle sõna otseses mõttes teatris ning eesti naise mehelikud omadused koos mulgi jonniga tegid võimalikuks luua kujundused ligi 170 lavastusele. Raamat on varustatud rohke fotomaterjaliga ning võiks olla ühtaegu õpikuks tulevastele lavastuskunstnikele.

Katkendeid raamatust Ingrid Agur „Elu kolm vaatust“:

Teised itsitasid heatahtlikult pihku, sest Volkov oli sõbralik inimene. Küllap õpetajatele oli tehtud kohustuseks talle haridus kindlustada. Imelikul kombel oli ta väga usin kooliskäija, ei puudunud kunagi tundidest. Minu vastu oli tal leebe huvi, mis seisnes selles, et kuni mina mantlit selga panin, peitis Volkov minu portfelli kuhugi lauasahtlisse, rõõmustades nagu laps oma triki üle. Ta sai teada, et olen väljasaadetu. Rääkisin talle endast ja avaldasin imestust, miks mind ei lubatud kodumaale, samas kui paljud minusugused noored olid juba ammu loa saanud ja ära sõitnud. Ta kutsus mind enda töö juurde, et teha palvekiri ja omalt poolt kaasa aidata. Läksingi. Kohale jõudes jäi mul suu ammuli. Kabinetis oli punane vaip maas. Lenini jt pildid seinas, tohutute mõõtmetega tsaariaegne kirjutuslaud. Tuli välja, et ta oli kõrge julgeoleku ülemus, st KGB.

***
Tudengite hulgast populaarseim oli Heinz Valk – vaimukate pidude organiseerija. ERKI peod olid alati väga hinnatud, sinna taheti tulla kogu linnast, saada sisse kas uksest või aknast. Ega noortel ei olnud eriti, kuhu minna. Olid vaid restoranid, kuhu vaene tudeng ei läinud, pealegi olid need väga igavad. Istuti lauas ja tantsiti lubatud viiside järgi. ERKI-s oli alati ka hea orkester, kes mängis juba siis rokki ja lugusid, mida mujal ei olnud lubatud mängida. Eri Klas tagus trumme, ise väga atraktiivne, pakatamas rõõmust oma trummide taga.