INGLISE OOPIUMISÖÖJA PIHTIMUSED

Thomas De Quincey, õudusromantik ja fantast, esseist ja kriitik; samas "suurim painajalike unede nägija kirjanduses", nagu on seda ligi kaks sajandit tagasi elanud inglast iseloomustanud Jorge Luis Borges. Painajalikud uned, kuid veel enam nende ulmade üksikasjalik lahkamine, mitteteadvuse toimimise uuringud, mille pioneeriks De Quincey oli, teevad tema "Inglise oopiumisööja pihtimused" klassikaliseks teoseks, millest ammutasid inspiratsiooni Edgar Allan Poe ja Baudelaire. Kolmkümmend ränka aastat oopiumi neelamist, mis 19. sajandi alguses oli niisama igapäevaselt üldlevinud kui aspiriin nüüdisajal, lubas De Quinceyl, hämmastavalt vastuokslikul isiksusel, saavutada oma loovuses tasakaal, milles "oopium, mis pärssis tema võimeid kaua aega, lubas samas luua tähtteose". Meie üksikisiku vabaduste ülistuse ajastu eelkäijana kõnetavad Pihtimused "uusi indiviide", kes sarnaste vahenditega oma teadvust väänates Tõe randa jõuda tahavad. "Oopium ei anna teile huvitavaid ulmasid, kui teil niikuinii pole võimet huvitavaid ulmi kogeda," sõnab autor. Kuid teose teemaks pole mitte moralism, vaid hingeliigutuste seosed isikliku eluga. Käesolev raamat on De Quincey esmatutvustus eesti keeles.