Linn on mets

Luulekogu „Linn on mets“ võiks anda lugejale ühe võimaliku mustri, kuidas enese sees lahendada tänapäeval paljude jaoks oluline vastuolu vanavanemate maakodu suvelooduse ja kiire igapäevase linnaelu vahel. Kogu, nagu paljud muuski asjad maailmas, algab armastusest. See on noore kogenematu inimese puhul sageli kergestipurunev teema, nii ka siin. Kuid järgnevad valumõtted sunnivad „peategelast“ ennast sügavamalt läbi mõtlema, uuesti leiutama. Mingitlaadi lahendus sellest sünnib – salaja ning kogemata. Kuidas täpselt, selgub juba lugedes.

tule mulle järgi

hõbedat täis jälgi pidi

tule kaasa

sinna, kuhu ma üksi lähen

tule vaatama,

kui ma ei taha kedagi nägema

tule kuula mõtteid,

mida ma salajas hoian

tule selg ees

õiget pidi see rada ei kõlba

tule minnes

minemata ei saa

tule kinnisilmi

silmadega näed valesti

tule, helinad kõrvus

muidu mõtteid ei kuule

tule ja tantsi minuga varju asemel

tule ja laula minuga kaja eest

tule ja jutusta mulle

muinasjutte teisest ilmast...