Näita mobiiliversiooni

Liigu sisu juurde Liigu peamenüü juurde

Avaleht / Profiil: Tiina Silvia Lahesoo

Konto : Tiina Silvia Lahesoo

Tagasi
Arvustused (46)

Seda raamatut lugesin ma kaua, aga e-raamatute puhul ei olegi see minu jaoks nii kummaline. See oli nukker ja rahulik. Minu jaoks palju reaalsem kui igasugused raamatud maailma lõpust, mis on täis igasugu muteerumisi ja vägivaldset hävingut. See oli mõtlemapanev. Gruusia gripi pandeemia hävitab tsivilisatsiooni kui sellise. Inimesed surevad massilised ja need üksikud, kes ellu jäävad, ei ole suutelised hoidma maailma toimimast nii nagu enne. Hea meeldetuletus, kui palju me teistest sõltume, nii et võib-olla peaks oma raamaturiiuleid mõne praktilisema raamatuga täitma. Noh, igaks juhuks. Raamatus on kaks liini näitlejatest: Rändava Sümfoonia trupi teekond gripi laastatud maal ja näitleja Arthur Leanderi elu, mis lõppes samal õhtul, kui gripp Torontosse jõudis. Mulle jäi mulje, nagu olekski Leanderi surm mõnes mõttes see kahe maailma vaheline murdepunkt. Me saame teada tema elust gripieelses maailmas ja temaga seotud inimeste elust peale tsivilisatsiooni langust. See on nukker, aga samas ka hea, sest tema ei näinud gripijärgset maailma, temal puudus võrdlusmoment. Kõik ellujäänud igatsesid vana maailma mugavusi. Ma oleks tahtnud tegelastest rohkem sügavust, mulle jäid nad pealiskaudseks. Üks asi, millele see raamat mind koroonaviirusega seoses mõtlema pani, on meie pandeemia-lugude erinevus. Inimesed, kes tunnevad, et piirangud piiravad ebaõiglaselt ja mõttetult nende vabadust. Inimesed, kes tunnevad, et piiranguid ei ole piisavalt (ma olen maailma teises otsas ja mul oli eile 16-õpilasega tund ja kõik 16 teismelist rippusid üksteisel kaelas, mis asi see distantseerumine on?). Inimesed, keda see puudutas rohkem, keda vähem. Muutunud inimesed, muutunud maailmad.

Toode: JAAM ÜKSTEIST | 20.05.2020

* * * * * * * * * *

"Tormirinne" on ulmeline krimiromaan, mille peategelaseks on võlur Harry Dresden. Ta aitab Chicago Politseiametit, kui toimunud kuriteos on midagi maagilist. Niisiis, ühel ilusal päeval, kui tal parasjagu on rahaga kitsas käes, toimubki võigas seletamatu topeltmõrv. Asjasse on segatud must maagia, millega Dresden tegeleda ei tohi - ta ei tohi isegi uurida, millise loitsuga selle mõrva puhul tegu oli, juhuks kui see otsustab tema saatuse. Dresden annab endast parima ja uuribki välja, kes on mõrva taga, ja miks. Päris tore raamat oli, tempokas ja tegevust täis. Kõigi eelduste kohaselt oleks ma pidanud sellest vaimustuses olema. Aga ei olnud. Midagi jäi kusagilt puudu, pigem siis teostuse koha pealt, sest idee on ju tegelikult äge.

Mul on nii nõme tunne, et tahaks sellest raamatust üldse kirjutamata jätta. Sest mulle ei meeldinud see raamat kohe absoluutselt. Lõpus kiskus pisara välja, aga see oli ka kõik. Lugu ise oli suur ja oluline, lugu, mida peaks rääkima. Aga see, kuidas see kirja sai pandud, oli kohutavalt halb. Keerulisest elukogemusest kirjutati raamat, mille keskmes on armastuslugu. Ja kuigi armastus on oluline ja tõenäoliselt ka see viimane lootuskiir, siis... see armastuslugu oli liiga leebe, liiga helge, liiga noorteromaanilik. Mul ei tekkinud selle romaani lugemise ajal kordagi tunnet, et see lugu juhtus päriselt. Juhtus päris inimestega selles ajas ja selles kohas. See oleks võinud olla armastuslugu, mis rebib lõhki su hinge, olla raamat, mis ajab su ikka päriselt nutma ja jätaks su hinge jälje. Aga see ei olnud. Vähemalt mitte minu jaoks. Minu jättis see raamat šokeerivalt külmaks. Mäletan seda korda, kui ma käisin Auschwitzis. Ammu pärast juhtunut ja ikka hõljus seal õhus see painamajääv miski. Niisiis ootasingi ma sellest teosest ka midagi, mis painama jääks. See raamat jääb aga kuhugi mälusopis asuvale riiulile, kattub kunagi tolmuga ja võib-olla, võib-olla kunagi pühitakse see tolm. Raamat räägib slovakist Lele Solokovist, kes elas üle Auschwitzi koonduslaagri, töötades seal tätoveerijana. Ta üritab aidata nii paljusid, kui saab. Ta teeb seda, mida ta peab tegema, et ellu jääda. Ja ta jääb ellu. Ma oleks tahtnud, et selle raamatu oleks kirja pannud keegi teine.

Toode: AUSCHWITZI TÄTOVEERIJA | 02.03.2020

* * * * * * * * * *

"Minu Šveits" oli kerge ja kiire lugemine, kuid ma tunnen, et mina eriti Šveitsi paremini tundma ei õppinud. Autorile ma ka eriti kaasa ei elanud. Alguses oli segadus, et mis see "Helisev muusika" siia puutub? See lugu keskendub ju eelkõige Austriale? Või ma olen kogu oma elu mingis muus maailmas elanud? Autori isiklikku arengut oli muidugi huvitav lugeda. Eriti tema enda õpinguid ja siis ka Indias asuva kooliga seonduvat. See on teema, mida mul on huvitav lugeda. Raamatus olid ilusad pildid, kuid mulle tundub, et teatud objektidest ei anna koledaid pilte teha. Näiteks mägedest. Kui pildil on mägi, siis mulle meeldib! Ja veel rohkem meeldib mulle neid näha päris elus. See raamat meenutas mulle, kui väga mulle meeldib mu töö ja elukoht Jaapanis. Need mäed... Ei tea, kas asi oli raamatus või minu praeguses rahulolus Jaapani vaadetega, aga tahtmist Šveitsi külastada ega seal elada mul ei tekkinud. Ühesõnaga, raamat täitis minu jaoks seda eesmärki, mistõttu ma seda üldse lugema hakkasin! Ja see on parim, mida ma üldse ootasin.

Toode: MINU ŠVEITS. KAHEPAIKNE VAHEJAAMAS | 02.03.2020

* * * * * * * * * *

Üks põhjus, miks see raamat mulle nii väga meeldis, on see, et just sellisena kujutasin ma ette Rowlingu raamatut fantastilistest elukatest enne, kui ma seda lugesin. Too pisike punaste kaantega raamat on siiani kodus alles, seisab riiulil, keegi seda eriti enam ei loe, aga ära ka ei ole nõus andma. Borgese "Kujuteldavate olendite raamat" on aga just selline, mida võiks ja peaks lugema veel kord ja veel kord. See on kirjutatud keskaegse bestiaariumi vormis, tutvustades kummalisi olendeid tervest ilmast. Selles on rohkelt viiteid, mis ei pruugi alati õiged olla, kuid mis jätavad raamatust sellise lummava mulje. Siin sulavad ühte reaalsus ja väljamõeldis, ulme ja ulme. Seda saab lugeda igat pidi, algusest lõpuni, tagantpoolt ettepoole, avades suvalisest kohast. Mina lugesin esimese variandina, sest e-raamatutega mulle see hüppamine ei meeldi. Aga ma suudan ette kujutada, kuidas ma ühel päeval võtan selle kaunikaanelise teose suurest raamaturiiulist. Avan selle suvalisest kohast, lehitsen mõne elukatutvustuse alguseni ja sean end sisse mugavasse korvtooli. Toas on hubane valgus ja mitte keegi ei sega. See raamat lihtsalt on selline. Erinevad kihid annavad palju mõtlemisainet, igaüks neist erinevat. Ja see on nii ütlemata hea.

Toode: KUJUTELDAVATE OLENDITE RAAMAT | 23.02.2020

* * * * * * * * * *

Klienditugi

Kõnedele vastatakse E-P 8-21
+372 671 3659

Kirjadele vastatakse E-R 9-17
epood@rahvaraamat.ee

Tasuta püsikliendiks registreerumine

Rahva Raamatu püsikliendina saad meie kauplustes püsivalt 5% allahindlust ning ennast kurssi viia raamatuuudistega:

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.