Viimane vaimudetund

Kardina tagant kostis ikka veel õudne, kime, veniv karje; karje, millesugust Raoul polnud iial „kuulnud”. See hääbus hirmsa korinaga. Siis kostis kukkuva keha mütsatus ...

Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie on kirjutanud rohkesti lühijutte teispoolsest viirastusteilmast. Romaanid tulid hiljem – kirjanikukarjääri alustas ta lugudega, mis pajatasid spiritismist, õudsetest ettekuulutustest, teispoolsusest tulevatest hoiatustest ja seletamatutest õnnetustest. Kõige jubedamad ja eriskummalised lood on nüüd koondatud kogumikku „Viimane vaimudetund”.

Lühilugudes kohtume esimest korda kuulsate detektiivide Hercule Poirot’ ja miss Marple’iga. Nad on küll kõrvaltegelased, ent just nemad märkavad tõde, mis on peidus üleloomulikkuse loori all.

Kogumik koosneb 20 lühiloost, millest nii mõnigi kuulub Agatha Christie enda lemmikteoste hulka.

Jaan Martinson soovitab: “„Viimane vaimudetund” pakub seda, mida tänapäeva krimikirjandus harva teeb – lühilugusid. Pikalt heietada oskavad kõik, aga proovi mõrvalugu kokku pressida kümnele leheküljele ja teeni lugejalt välja kauakestev aplaus… Seda suudavad vaid suurmeistrid.”