Viimane ohver

Dr Charlotte Stone näeb seda, mida teised ei näe.
Hinnatud ekspert kriminaalpatoloogias, istub Charlie regulaarselt vastamisi hullumeelsetega. Haaratud kinnismõttest teada saada, mis paneb inimkoletised kohutavaid kuritegusid sooritama, ihaldab Charlie elult midagi muud. Seda põhjusel, et kui ta oli kuueteistkümneaastane, elas ta ise üle sarimõrvari veresauna: keegi mees mõrvas Charlie parima sõbranna Holly perekonna ja jättis nädal hiljem tüdruku laiba mereäärsele promenaadile.

Informatsiooni tõttu, mille Charlie politseile andis, läks Promenaadimõrvar põranda alla. Charlie hoidis endale ebamaised hauatagused nägemused Hollyst ja tema emast. Ja isegi aastaid hiljem, teades, et ta kontakt vaimudega võib õõnestada tema kui psühholoogiaeksperdi usaldusväärsust, ei räägi Charlie kellelegi külaskäikudest, mida ta saab vaimudeilmast.

Nüüd räägib liigagi nägus FBI agent Tony Bartoli Charliele, et teismeline tüdruk on kadunud ja tema perekond tapetud. Bartoli kahtlustab, et pärast viitteist aastat on Promenaadimõrvar – või tema haige jäljendaja – tagasi. Aeg hakkab süütu röövitud tüdruku jaoks otsa saama ja Bartoli palub Charlie abi. See on juhtum, mille kohta Charlie teab, et ta ei peaks selle lähedalegi minema. Aga ta teab ka, et ta võib olla ainus inimene maailmas, kes suudab selle kuratliku tapja peatada. Charliele, kelle hea välimus maskeerib valu, haavatavuse ja võimsa psüühilise andega maailma, muutub meeletu jaht kurjategija tabamiseks peagi kavaluse, kirgede ja saladuste keeruliseks sasipuntraks. Dr Stone’i aitab tema püüdlustes halbade kavatsustega kummituse kohalolek: võrgutava halva poisi Michael Garlandi äge vaim keeldub olemast ignoreeritud, kuigi tema kassi-hiire mängus võivad nii tema kui Charlie oma südamed kaotada.