VIIKINGIAEGNE EESTI. MAA, ASJAD JA INIMESED AJASTU RISTTUULTES

Viikingiaeg kestis Eestis umbes aastail 800–1025. Seda on kirjeldatud võrdlemisi enesekeskselt, kaasates naabermaid vaid pealiskaudselt ning kaugemaid alasid peaaegu üldse mitte. See oli ka aeg, mil omavaheline läbikäimine muutus Läänemere maades ülitihedaks. Kaubateed, mis läbisid tänapäeva Eesti ala, tõid maailma esimest korda nii jõuliselt koju kätte ja innustasid ka siinseid inimesi mujal ringi vaatama.

Marika Mägi raamat kõneleb mitte üksnes uljastest sõdalastest ja jõukatest kaupmeestest, vaid püüab näidata tollast elu erinevate inimeste seisukohast, kujutab viikingiaegset elu-olu – hooneid, eluviisi, toitu ja riietust – niivõrd, kuivõrd sellest teada on. Vähemalt Eesti saared ja rannikualad olid viikingiajal osa ühisest Põhjalast. Samalaadsed olid relvad, ehted, ornamendid, rõivad, küllap ka kombed, tavad ja ühiskonnakorraldus, ehkki kõiki arvamusi ja oletusi viikingiaegse Skandinaavia kohta ei saa mõistagi automaatselt Eestile üle kanda.

Vladislav Koržets soovitab: “Et mõista paremini enese kohta ajas ja ruumis, tuleb kiigata tagasi, ajalukku. Kuidas elati Läänemere ääres tuhande ja enama aasta eest? Marika Mägi on suurepärane teejuht, kes toob välja, mida saab arheoloogilise leiumaterjali põhjal järeldada ja mida oletada. Teaduspõhise jutu seovad kirjanduslikud vahepalad, milledes kangastub autori ettekujutus tollasest eluolust. Need on väga hästi kirjutatud. Lugesin huviga juba Marika Mägi eelmist raamatut „Rafala. Idateest ja Tallinna algusest“ – põnev on jälgida, kuidas potikildude või hauapanuste põhjal joonistub ettekujutus ammustest aegadest.”

Jaak Juske soovitab: “Eesti muinasajast on kirjalike allikaid väga vähe, peamiselt on meie teadmised sellest ajast pärit arheoloogiast. Viikingiaeg enam kui 1000 aasta eest oli Läänemere ääres tiheda kaubanduse ja veriste sõjaretkede periood. Eesti jäi viikingite Idatee äärde, mis kulges mööda merd ja suuri jõgesid välja kaugele lõunasse Konstantinoopolini välja. Ajalooprofessor Marika Mägi on oma raamatus kirjeldanud põhjalikult toonast muinasmaailma, Eesti ja eestlaste rolli selles. Saame ka teada, milline oli soomeugrilaste roll Vana-Vene riigi sünniloos.”