VENNAD KARAMAZOVID II OSA

Fjodor Dostojevski viimaseks jäänud romaani „Vennad Karamazovid“ (1880) keskseks teemaks on isade edasielamine oma poegades. Tegevustik keerleb provintsiaadlike Karamazovite perekonna ümber. Fjodor Karamazov kehastab kõike negatiivset: ta on liiderlik, toores ja salakaval. Neidsamu jooni kannab endas ka vanim poeg Dimitri, ent alatuse kõrval on ta suuteline ka täielikuks eneseohverduseks. Poeg Ivan on tõe eest võitleja, kes usub, et tee headuse juurde käib jumala salgamise kaudu. Ka noorim poeg Aljoša unistab headusest, ent tema meelest tuleneb see religiooni ja andestamise ühendusest. Need maailmavaated põrkuvad tegelikkusega, kui vana Karamazovi sohilaps, perekonna teener Smerdjakov viib kohutaval ja ootamatul moel ellu Ivani idee õilsast mässust. Vendade elu ja ideed põimuvad lahendamatute vastuolude puntraks.

„Vennad Karamazovid“ on justkui tihendatud kokkuvõte kõigist ideedest, millega kirjanik oma loomingus tegeles. Läbivateks teemadeks on karistus ja lunastus, ohjeldamatu kirg ja kõlvatus, usk, vabadus ja armastus.
Romaani uue tõlke eesti keelde on teinud kogenud ja tunnustatud tõlkija Virve Krimm (1938), kes on eestindanud Tolstoi, Turgenevi jpt vene klassikute, nagu ka Dostojevski teoseid. Romaani „Vennad Karamazovid“ teisele köitele on kirjutanud saatesõna Tartu ülikooli kultuurisemiootika professor Peeter Torop.

Ilmar Taska soovitab: “Hiiglaslik saaga, psühholoogilised keerdkäigud. Huvitav klassika.”

Birk Rohelend soovitab: “Dostojevski mahukat psühholoogilist kriminaalromaani on kõigi aegade suurimaks teoseks pidanud nii Alber Einstein kui ka Sigmund Freud. Inimhingede ekspert Dostojevski vaatab haruldase tundlikkusega erinevate hingede kõige sügavamatesse soppidesse ning küsib igavikulisi küsimusi. Mis paneb ühe inimese liikuma, miks ta langetab oma otsuseid just nii, nagu ta seda teeb? Miks tekivad inimeste vahel konfliktid, mis on armastus, põlgus ja kättemaks? Psühholoogilise romaani suurmeistri taset ei ole tänapäevani ükski teine kirjanik suutnud ületada.”