Shipping is free
Gallery
VELDA OTSUS - NIMI EESTI KULTUURIS
Author
Pille-Riin Purje
Raamatusse „Velda Otsus – nimi eesti kultuuris” on kogutud-koondatud näitlejanna kaasteeliste mälestusi, vastukajasid tema loomingule ning katkeid haruharvadest intervjuudest, mida Otsus ise on nõustunud andma. Oli ju üheks tema põhimõtteks: minu elu kuulub mulle – rahvale kuulus mu töö.
Velda Otsus (1913–2006) on üks isikupärasemaid ja tõetundlikumaid näitlejaid meie rahvuslikus teatriloos. Temaga koos on töötanud eesti lavastajatest näiteks Ida Urbel, Epp Kaidu, Karl Ader, Gunnar Kilgas, Voldemar Panso, Ülo Vilimaa ja Merle Karusoo; väga kõrgelt hindasid näitlejannat ka külalislavastajad Adolf apiro ja Ion Ungureanu. Neist esimene rõhutas eriti Otsuses peituvat taplinlikku alget – oskust ühendada ja väljendada oma lavarollides inimloomuse traagilist ja koomilist poolust.
Velda Otsuse teatritee algas 1932. aastal Vanemuises tantsijana ning tema balletirollidest mäletatakse tänaseni eriti Juliat ja Esmeraldat. Olles sunnitud tantsust loobuma, jätkas Otsus alates 1951. aastast Vanemuises draamanäitlejana. 1961. aastal sai temast näitleja Draamateatris. Velda Otsuse draamarollide hulka kuuluvad teiste seas Tiugu Lutsu – Luige „Kevades”, nimiosa Ibseni „Noras”, Ramilda Tammsaare a– Vahuri „Mauruse koolis”, kahel korral Lilli Ellert Vilde „Tabamata imes”, Gittel Mosca Gibsoni „Kahekesi kiigel”, preili Furnival Shafferi „Mustas komöödias”, arlotta Tehhovi „Kirsiaias”, Rutsa-tädi Drutse „Meie nooruse lindudes”, Melusiine Vetemaa „Roosiaias”, nimiosa Berteaut’– Vilimaa „Edith Piafis”, Maude Higginsi –Carričre’i, „Haroldis ja Maude’is” ja Sarah Bernhardt Murrelli „Mälus”. Tema ainsaks, kuid meeldejäävaks filmirolliks oli Minna ema Leida Laiuse „Ukuarus”.
„[---] Ei saa rolli luua nii, et kas ainult mõistus või ainult tunne. Mõlemad peavad olema. Muidugi, mõte on ikka kõige tähtsam. Aga ka tunded on olemas ja peita neid kuhugi ei saa.
Ma ei taha h ä s t i mängida, vaid tahan õ i g e s t i mängida. Sest mõiste h ä s t i alla mahutab mõnigi ilutulestiku. Nii et lõppude-lõpuks jõuame ikkagi mõtte juurde tagasi. Kriteerium meie töö hindamiseks on maitse, piiritunnetus. Kui näitlejal või lavastajal see puudub, on asi hull.“
Velda Otsus, 1973
Velda Otsus (1913–2006) on üks isikupärasemaid ja tõetundlikumaid näitlejaid meie rahvuslikus teatriloos. Temaga koos on töötanud eesti lavastajatest näiteks Ida Urbel, Epp Kaidu, Karl Ader, Gunnar Kilgas, Voldemar Panso, Ülo Vilimaa ja Merle Karusoo; väga kõrgelt hindasid näitlejannat ka külalislavastajad Adolf apiro ja Ion Ungureanu. Neist esimene rõhutas eriti Otsuses peituvat taplinlikku alget – oskust ühendada ja väljendada oma lavarollides inimloomuse traagilist ja koomilist poolust.
Velda Otsuse teatritee algas 1932. aastal Vanemuises tantsijana ning tema balletirollidest mäletatakse tänaseni eriti Juliat ja Esmeraldat. Olles sunnitud tantsust loobuma, jätkas Otsus alates 1951. aastast Vanemuises draamanäitlejana. 1961. aastal sai temast näitleja Draamateatris. Velda Otsuse draamarollide hulka kuuluvad teiste seas Tiugu Lutsu – Luige „Kevades”, nimiosa Ibseni „Noras”, Ramilda Tammsaare a– Vahuri „Mauruse koolis”, kahel korral Lilli Ellert Vilde „Tabamata imes”, Gittel Mosca Gibsoni „Kahekesi kiigel”, preili Furnival Shafferi „Mustas komöödias”, arlotta Tehhovi „Kirsiaias”, Rutsa-tädi Drutse „Meie nooruse lindudes”, Melusiine Vetemaa „Roosiaias”, nimiosa Berteaut’– Vilimaa „Edith Piafis”, Maude Higginsi –Carričre’i, „Haroldis ja Maude’is” ja Sarah Bernhardt Murrelli „Mälus”. Tema ainsaks, kuid meeldejäävaks filmirolliks oli Minna ema Leida Laiuse „Ukuarus”.
„[---] Ei saa rolli luua nii, et kas ainult mõistus või ainult tunne. Mõlemad peavad olema. Muidugi, mõte on ikka kõige tähtsam. Aga ka tunded on olemas ja peita neid kuhugi ei saa.
Ma ei taha h ä s t i mängida, vaid tahan õ i g e s t i mängida. Sest mõiste h ä s t i alla mahutab mõnigi ilutulestiku. Nii et lõppude-lõpuks jõuame ikkagi mõtte juurde tagasi. Kriteerium meie töö hindamiseks on maitse, piiritunnetus. Kui näitlejal või lavastajal see puudub, on asi hull.“
Velda Otsus, 1973
