VANAMEES JA MERI

„Vanamees ja meri”, Hemingway tuntuim teos, ilmus esimest korda 1952. aastal ning tõi autorile Pulitzeri auhinna; kindlasti oli sellel raamatul oma osa ka Hemingwayle Nobeli auhinna määramisel. Algselt oli autoril suurejooneline plaan kirjutada mahukas triloogia ehk suurromaan mere, õhu ja maa elementide taustal. Paraku jäid teised romaanid üksnes kirjaniku kujutlusse, paberile jõudis üksnes nn mereromaan.

Ehkki pealtnäha on tegu lihtsakoelise looga vana kaluri kala-püügiretkest, mis kujuneb tõsiseks emotsionaalseks katsumuseks, on „Vanamees ja meri” tegelikkuses rikas teos, mille sisemine keerukus iseloomustab suurt kirjandust.
Hemingway armastab retoorikat ning apelleerib tihti lugeja tunnetele, sentimentaalsusele. 1954. aastal on ta seletanud: „Ma püüdsin kujutada reaalset vanameest, reaalset poissi, reaalset merd ja reaalset kala, ja reaalseid haisid. Aga minu kujutatud elutruuduses ning ehtsuses tähendavad nad ka palju muud.” Tõsi: tegu on mitme-plaanilise ja mitmetähendusliku mõistujutuga, kus kujutatakse inimest, alistamatut kaotajat, oma eluvõitluses, samuti aga ka inimese ja looduse igipõlist vastandlikkust ja samal ajal ka ühtekuuluvust.