Toidudemagoogia

Kui Mats-Eric Nilsson sai valmis oma teose toidutööstuse ja
toidukaupmeeste tegevuse telgitagustest, ei leidnud ta kaua aega
kirjastajat. Keegi ei uskunud, et selline teema kedagi huvitaks.
Nüüdseks on tema raamatut ostnud juba sadu tuhandeid inimesi paljudes
riikides ja autor on avanud oma lugejate silmad. Tarbijad olid raevus,
kui selgus, et mõnes „koduses“ toidus on kasutatud koguni 67 erinevat
ainet, nende hulgas mitmeid tehislikke lisandeid. Tavaliselt
kurjustatakse just nn E-ainetega, mille hulgas tegelikult on ka päris
süütuid või lausa kasulikke aineid. Ent toidutööstus kasutab muidki
nippe, millest tavainimesel pole aimugi. Kindlasti on väga vähesed
kuulnud sellest, et vaniljejäätis saab oma maitse tegelikult
kuusepuust toodetud vanilliinist, või et koduseks nimetatud suitsusink
saab oma suitsumaitse „vedelast suitsust“. Mida see ja paljud teised
ennekuulmatud ja uskumatud toiduvalmistamise viisid endast kujutavad,
saabki lugeda „Toidudemagoogiast“.
Sellest ajast on paljud toidutööstused toonud turule nö loomulikumad
tooted ning otsinud aktiivselt uusi ja tarbijatele vastuvõetavamaid
viise toitu valmistada. Ometi lebavad toidupoodide riiulitel endiselt
tooted, mille koostisosadega tutvumine tekitab hirmu ja nõutust. Et
supermarketite lõpmatuna tunduvates labürintides kergemini
orienteeruda, võib tarbija sellest raamatust leida väärtuslikke
teadmisi.
Inglismaal ilmuv mõjukas Monocle Magazin arvas Mats-Eric Nilssoni oma
2011. aasta 20 kangelase hulka. Põhjendus – Nilssoni edu tõestab, et
inimesed peavad tähtsaks seda, mida söövad ja et toidutööstus suudab
muutuda, kui teda selleks sundida.