TAPKE LOTOMÄNGIJA!

Miks on lotos võita nii tavatult raske? Seda on endalt küsinud küllap igaüks meist. Verivärske raamat „Tapke lotomängija!”, mil alapealkirjaks „riikliku lotopettuse paljastaja lugu”, annab sellele küsimusele kaunis elulähedase, igatahes vägagi usutava vastuse.

Vastus ei saabu aga iseenesest. Loo peategelane, Lotomängija (kel olemas küll ka pärisnimi), peab selle leidmiseks nägema vett ja vilet. Ta elab ühes demokraatlikus riigis, aga niipea, kui satub loosimissaladusele „liiga lähedale”, kaob „kutsutute ja seatute” näolt demokraatiamask ja paljastub nende TEGELIK pale. Lotomängija on sunnitud põgenema sõna otseses mõttes elu eest, kuid satub sellegipoolest kord lausa surmasuhu, kust pääseb ainult tänu kuulivestile ja suurele juhusele.

„Tapke Lotomängija!” on mitmekihiline nagu sibul: võtad ühe kihi maha, juba ootab järgmine. Ühest küljest on tegu väga haarava põnevuslooga. Esituslaad on ladus, ülesehitus loomulik (võiks lausa öelda: looduslähedane, s.t. selline, mis teab, mida ja mis järjekorras lugeja soovib), sündmustik kaasakiskuv. Teose tegelased on nii igapäevaelulised, et kohati tundub, justkui oleks tegu lugeja enese sõprade-sugulaste-tuttavatega.

Teisest küljest aga leidub Lotomängija-raamatus küllaga (kuid õnneks mitte ülekülluses!) sügavamõttelisi, mõtlemapanevaid kohti, mis mõjuvad lugejale tõepoolest mõtlemistergutavalt, juhivad ta tähelepanu üllatavatele seostele muidu suisa tüütusenituttavate nähtuste vahel. Lühidalt: sunnivad mõtlema. Elu ise sunnib Lotomängijat sündmusi mõtestama, nendevahelisi seoseid märkama ja – mis peamine! – seejärel ka tegutsema. Lotomängijast, kes teose algul on veel täiesti tavaline – ülekohtu suhtes leplik, vähese eneseusuga, poliitika suhtes ükskõikne – ühiskonnaliige, koorub ajapikku välja mees, kes julgeb ja tahab enda eest seista ning ülekohtule ja pettusele vastu astuda.

Lugeja märkab loo edenedes üllatusega: Lotomängija kõik teod on täiesti teostatavad, pealegi üsna odavate vahenditega; neis pole midagi üleloomulikku või ülejõukäivat. Sellisena sobiks see teos oivaliselt näiteks uimase reakodaniku ärkamisõpikuks (kui selline õpik olemas oleks).

Lotomängija tehtud paljastus mõjub nii elulähedase ja usutavana, et tekib lausa kahtlus: äkki avaldas autor selle raamatu meelega ilukirjandusteosena, et seeläbi pääseda võimalikust laimusüüdistusest või koguni „füüsilisest noomitusest”?

Igatahes sobib see teos raamatusarja „Krimiklassika” avalöögiks suurepäraselt. Nüüd jääb üle vaid oodata sellele raamatusarjale järge... .