Talvetants

Tantsu algusest.

Talvisest valgusest sai minu silmarõõm. Seal, kus rebasejäljed tegid ringi ümber Patermäe ja mida mööda ma ise mäe põhjanõlvale jõudsingi kohale. Sinna, kus talverebane hiirejahitantsu lõi ja mind tammede taha paigale pilguga naelutas. Et mäenõlval põline ja Eesti vanim viukodu kases oma uut varakevadet ootab, see oli mul siis hämarustes veel ju teadmata. Otsiv vaim, mis pikad retked külmas lumes ellu kutsus, oli ju ikkagi minu enda oma lõppude-lõpuks. Ja sinna sisse kõik lõpuks peidetud saigi. See vaim, mis ei väsinud ega lõppenud ühe talvega ja mis minus ikka ja jälle väljapääsu otsib, leideski seda aina uute tantsude näol. Kargest külmast end üles leida, oli talvise alguse suur rõõm. Ja silmarõõmu tegin alustuseks seal vaid ju iseendale ja mis siis, sest ülejäänud kevadised tegelased olid veel minu ellu tollal astumata. Nad tegid seda hiljem ja võtsid ennast ja mindki ühes kui aeg oli käes elus edasi liikuda. Vahel ühiselt koos ja vahel üksinda, nii nagu minagi.

„Talvetants“ kirjeldab autori elu esimest poolt läbi tantsude.