Sõda ei ole naise nägu

Juba IV sajandil e.m.a sõdisid kreeka vägedes Ateenas ja Spartas naised. Hiljem käisid nad Makedoonia Aleksandri sõjaretkedel.

Vene ajaloolane Nikolai Karamzin on kirjutanud: „Slaavlannad käisid vahel sõjas koos isade ja meestega, ega kartnud surma: nii leidsid kreeklased 626. aastal Konstantinoopoli piiramisel tapetud slaavlaste hulgas palju naiste surnukehi. Ema valmistas lapsi kasvatades neid sõjameesteks saama.“

Inglismaal hakati aastatel 1560 kuni 1650 rajama hospidale, kus teenisid naissõdurid. Esimese maailmasõja ajal võeti Inglismaal naisi juba Kuninglikesse õhujõududesse, formeeriti Kuninglik autotranspordi abikorpus ja naisleegion – kokku sada tuhat inimest. Ka Venemaal, Saksamaal ja Prantsusmaal asusid paljud naised tööle sõjaväehospidalides ja sanitaarrongides.

Teises maailmasõjas oli aga maailm naiste kui nähtuse tunnistaja. Naised teenisid kõikides väeliikides juba paljudes maailma maades: Inglise armees 225 tuhat, USA armees 450 kuni 500 tuhat, Saksa armees 500 tuhat …

Nõukogude armees sõdis umbes miljon naist. Nad omandasid kõik sõjaväelised erialad, sealhulgas ka need, mida peeti kõige rohkem meeste aladeks. Tekkis koguni keeleprobleem: sõnadel „tankist“, „jalaväelane“ ja „automaatur“ polnud tollal naissugu, sest seda tööd ei olnud naised veel kunagi teinud. Naissoost sõnad sündisid seal, sõjas …

Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus.

Jaan Martinson soovitab: “See raamat on mõjuvam kui „Läänerindel muutuseta“, sest räägib reaalselt, läbi naiste silmade, sõja metsikusest, ebainimlikkusest ja mõttetusest. Ei mingit väljamõeldist, ebarealismi ega loomingut. „Roomasin viimase haavatu juurde, aga temal oli käsi täiesti puruks. Tükid ripnesid… Kõõluste küljes… Olin üleni verega koos… Tal oli tarvis käsi ruttu maha lõigata, et siduda. Aga mul ei olnud nuga ega kääre. Mida teha? Ja ma närisin hammastega seda pehmet liha. Närisin läbi ja hakkasin siduma.“”