Pariis. Salajane ajalugu

Pariis on valguse ja pimeduse linn – lakkamatu revolutsiooni ja taasleiutamise paik, mis on kahe tuhande aasta vältel meelitanud oma kihavatele tänavatele kõige kõrgemate ideaalide ja kõige madalama moraaliga inimesi.
Andrew Hussey raamatus „Pariisi salajane ajalugu” kohtame tervet müriaadi kodanikke, kelle lood on vorminud Pariisi: üheksateistkümnenda sajandi ringihulkujad, kes longivad sihitult Haussmanni uutel tänavatel; laastava katku ohvrid ja sellest haigusest eluga pääsenud; Notre-Dame’i katedraali ehitajad; need, kes värvisid Seine’i jõe 1572. aasta Pärtliööl verega punaseks, ja paljud teised, kelle elu on jätnud jälje linnale, mis on alati tekitanud tugevaid tundeelamusi.
Andrew Hussey:
„See raamat ei püüa olla Pariisi lõplik ajalugu. Miljonid sellele linnale läbi sajandite pühendatud sõnad ütlevad niikuinii, et sellist asja pole. Selle asemel on raamatu „Pariis. Salajane ajalugu” eesmärk jutustada Pariisi lugu „ohtlike klasside” seisukohalt – mõiste, mida Prantsuse ajaloolased kasutavad kirjeldamaks selliseid linna marginaalseid ja õõnestavaid elemente nagu mässajad, hulkurid, immigrandid, seksuaalsed autsaiderid ja kriminaalid, kelle kogemuste lood on vastuolus ametliku ajalooga.
Üks käesoleva raamatu inspireerijaid on Peter Ackroydi raamat „London“ ja eriti Ackroydi väide, et ajalugu pole mingi lõplik lugu, vaid lõpetamata dialoog. Selles vaimus püüab Pariisi lugu jälgida Pariisi igavesti muutuvat geograafiat, uurida selle ajalugu ruumis, ajas ja tänaval. „Pariis” pole ei reisikiri ega käsiraamat, vaid on eelkõige kirjutatud selleks, et seda kasutataks. See on ajalooraamat, mida võib kaasa võtta baari, metroosse, labürindi enda südamesse, kus ta võib olla tõlgiks, teejuhiks või vestluskaaslaseks.“