Põrgupõhja uus Vanapagan

Minu jaoks on Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ennekõike lugu maa peale tulnud vanapaganast. Mitte „kibe pilguheit eesti talurahva trööstitusse ellu“, „kriitika kapitalistlike suhete aadressil“, „kulakluse mõjuv paljastus“ või mida kõike Tammsaare romaanist omal ajal leitud on. Raamatuid, kus peremees kurnab sulast, kapitalist proletaarlast, on sadu, aga raamatuid, kus hulgub ringi vanapagan, üsna vähe. Üleloomuliku segunemine igapäevasega mõjub aga alati intrigeerivalt. Tõsi, aegade jooksul on kriitikud kahelnud selleski, kas Põrgupõhja Jürka ikka oli ehtne vanapagan. Või pigem siiski kõigest oma fantaasiates elav külahulluke?

Ning põhjuseks on nimelt see, et Tammsaare vanapagan pole päris seesama vanapagan, kes eesti rahvajuttudes. Seal ei tundnud Kaval-Ants iialgi vähimatki muret selle pärast, et kunagi tulevikus võiks teda tänaste seatempude eest oodata mingi karistus, põrgukatlad ja igavene piin. Eesti rahvajuttude vanapagan pole tõepoolest mitte midagi enamat kui lihtsameelne hiid, midagi karu sarnast – tugev küll, aga püssiga inimese vastu ta ikkagi ei saa ja kui ta juba kord maha on löödud, siis võib teda tagajärgi kartmata nülgida. Jürka on midagi hoopis enamat. Välimuselt ehtne eesti vanapagan, tuksub tema rinnus kristlikust mütoloogiast pärit saatana hing.

Andrus Kivirähk, kirjanik