PÄRAST LÕPLIKKUST. ESSEE SATTUMUSLIKKUSE PARATAMATUSEST

Teoses ”Pärast lõplikkust. Essee sattumuslikkuse paratamatusest“ on prantsuse filosoofi Quentin Meillassoux’ peamine taotlus ületada Immanuel Kanti postuleeritud tunnetuslik lõhe inimese ja maailma vahel, liikuda teispoole inimlikku “lõplikkust”. Meillassoux’ hinnangul põhineb kogu Kanti-järgne filosoofia “korrelatsionismi” ideel, arusaamisel, et tegelikkus (maailm) on alati vaid tegelikkus-meie-jaoks, et filosoofia objekt on korrelatsioon mõtlemise ja olemise, meie ja maailma vahel, et meil puudub ligipääs neile kahele eraldiseisvalt. Meillassoux’ siht on korrelatsionismist loobuda; selleks toetub ta astrofüüsikute, geoloogide ja paleontoloogide tööle, kes uurivad Maa (universumi) ajalugu enne inimese teket, s.t. kes tegelevad maailmaga enne, kui sai tekkida korrelatsioon inimese ja maailma vahel. Seda inimliigi tekkele eelnevat maailma nimetab Meillassoux esiaegseks (pr ancestral). Kuid lisaks inimese ja maailma vahekorra revideerimisele, pakub ta välja uue käsituse maailma toimimisest. Maailm on Meillassoux’le radikaalselt sattumuslik, selles puudub põhjuslik paratamatus, pigem valitseb maailmas kaos – ainus kindel tugipunkt ongi see, et kõik on juhuslik. Quentin Meillassoux (snd 1967) on tänapäeva hinnatumaid uue põlve prantsuse filosoofe, üks nn spekulatiivse realismi loojaid ja liidreid. Ta on seni avaldanud kolm raamatut, samuti mitmeid artikleid; tema üks peateoseid, mahukas väitekiri „Jumala olematus. Essee virtuaalsest jumalast” (L’Inexistence divine. Essai sur le dieu virtuel), kirjutatud 1997, on siiani avaldamata ja peaks millalgi ilmuma põhjalikult ümbertöötatud kujul. Meillassoux töötab filosoofia õppejõuna Pariisi 1. Ülikoolis (Panthéon-Sorbonne). 2006. aastal ilmunud “Pärast lõplikkust” on tema seni kõige tuntum ja tõlgitum teos.