NANKINGI VÄGISTAMINE. TEISE MAAILMASÕJA UNUSTATUD MASSIMÕRV

Eelmise aastasaja mõlema suure sõja koledused Euroopas on põhjalikult käsitletud teema, kuid Hiina pealinna Nankingi jaapanlaste poolt vallutamise lugu 1937. aastal on jäänud ajaloo tagaõuele.

Jaapan, kes oli võitnud 1904–1905 kestnud sõja Tsaari-Venemaa vastu, püüdles maailma suurvõimuks ja need püüdlused viidi ellu eurooplaste jaoks kujuteldamatu julmusega. Juba 1931. aastal tungisid Jaapani väed Hiina põhjaprovintsi Mandžuuriasse, kus peagi pandi ametisse Jaapani-meelne nukuvalitsus. Kuigi rahvusvahelise üldsuse nõudmisel kehtestati Hiina ja Jaapani vahel rahu, oli selge, et jaapanlased kavatsevad oma mõjuvõimu laiendamist Hiinas jätkata.

1932. aastal vallandusid kired Shanghais: sõja eelmäng oli täies hoos, vaid Rahvasteliidu vahendusel suudeti suuremast verevalamisest hoiduda. 1937. aastal puhkes aga täieulatuslik sõjategevus. Kui tugevasti kindlustatud Shanghai lõpuks langes, oli vaid aja küsimus, millal Jaapani väed Nankingi jõuavad.

Detsembris 1937 tungiski Jaapani sõjavägi Hiina tolleaegsesse pealinna Nankingi. Vaid mõne nädalaga rüüstasid sissetungijad iidse linna ning piinasid, vägistasid ja tapsid üle 300 000 linnaelaniku ja sõduri. Koletud sõjakuriteod, mille Jaapani sõjaväelased vallutatud Nankingis korda saatsid, väljuvad täielikult inimmõistuse piiridest. Kuue nädala jooksul hukati tuhandeid hiinlasi kuulipildujatulega, kasutati vangilangenud sõdureid täägitreeninguteks, võisteldi omavahel peade maharaiumises, vägistati tuhandeid naisi ja alaealisi tüdrukuid, kellest suurem osa seejärel hukati. Hoolimata ääretutest jõhkrustest, mis andsid toimepandud genotsiidile nimeks Nankingi vägistamine, kadus see võigas sündmus külma sõja pingetes kiiresti ajaloo hämarustesse. Jaapanis eitatakse massimõrva toimumist tänini.

Ameerikas sündinud Nankingi juurtega noor ajaloolane ja ajakirjanik Iris Chang on toonud Nankingi vägistamisloo arhiividokumentide ja ellujäänute intervjuude abil taas päevavalgele, et me kõik võiksime sellest midagi õppida.

“Soovin, et teadmine Nankingi vägistamisest imbuks avalikku teadvusesse. Seni, kuni me ei mõista tõeliselt, kuidas sellised julmused sündida saavad, ei saa me olla kindlad, et need ei kordu. ” Iris Chang.

Iris Chang
Ameerika ajakirjanik ja ajaloolane Iris Chang (1968–2004) sündis Ameerikas Princetoni linnas hiina emigrantidest professorite peres. Vahetu jutustamisoskusega autori tegi korrapealt kuulsaks 1997. aastal ilmunud „Nankingi vägistamine: Teise maailmasõja unustatud massimõrv“. Raamatu kirjutamiseks ammutas Chang inspiratsiooni oma vanavanemate Nankingi veresauna eest põgenemise loost.

„Nankingi vägistamine“ sai kiirelt suure tähelepanu osaliseks, pälvides ohtralt kiidusõnu, aga ka karmi kriitikat eriti Jaapani ajaloolastelt. Raamatu ilmumisega sai Iris Changist üks nõutumaid Nankingi massimõrvast kõnelejaid.

Lisaks „Nankingi vägistamisele“ on Changilt ilmunud veel kaks aasialaste ja Ameerika hiinlaste ajaloost kõnelevat raamatut: „Thread of the Silkworm“ (“Siidiussi niit“, 1995), mis räägib USAs 50ndatel toimunud kommunismivastasest võitlusest, ja üle mere paremat elu otsima sõitnud hiinlaste lugu „The Chinese in America“ (“Ameerika hiinlased”, 2003). Pooleli jäi tema neljas raamat Bataani surmamarsist – jaapanlaste koletust Teise maailmasõja aegsest massimõrvast Filipiinidel.

2004. aastal kukkus Iris Chang närvivapustuse tõttu kokku. Psüühiliselt koormavad teemad said tema tervisest võitu ja 9. novembril sooritas Chang enesetapu.