Naised, kellest ma öösiti mõtlen

Mida võiks 40. eluaastates lastetu naine oma eluga peale hakata? Istuda lennukisse ja rännata ajalooliste naiste – kartmatute maadeuurijate, andekate kirjanike ja kirglike kunstnike radadel.

Soomlanna Mia Kankimäki, kelle raamat „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (e.k 2018) rääkis tema elumuutvast matkast tuhande aasta taguse Jaapani õuedaami Sei Shōnagoni jälgedes, laseb end nüüd sütitada teistel inspireerivatel naistel. Tulusast ametist loobunud ja korteri maha müünud Mia sõidab Aafrikasse, et oma silmaga näha, kuidas seal sada aastat tagasi elas Taani kirjanik, paruness ja kohvifarmer Karen Blixen. Jaapanist otsib Mia abi depressiooni vastu ja loodab kohata maailmakuulsat kunstnikku Yayoi Kusamat, kes on elupõlise vaimuhaiguse kõrvalt suutnud vapustavat karjääri teha. Itaalias Firenzes köidavad Kankimäki meeli unustuse hõlma vajunud renessansiaegsed naiskunstnikud. Kui nemad olid sadu aastaid tagasi võimelised maailmas läbi lööma, miks siis mitte tema?

„Naised, kelle peale ma öösiti mõtlen” on osalt reisikiri ja osalt elulooraamat: Kankimäki klaar proosa kirjeldab isepäiseid minevikunaisi, kes pole end lasknud heidutada ühiskondlikest reeglitest ja ootusest, ning viib lugeja koos nendega ümbermaailmareisile.

Krista Kaer soovitab: “Meestest, kes on uurinud ja avastanud maid ja seisnud vapralt ohtudega silmitsi, on kirjutatud lõpmata palju raamatuid, naised, kes on teinud sedasama, on jäänud pigem varju ja tekitanud ebamugavust, sest polnud ju naiste asi mööda maailma ringi kolada või midagi ootamatut ette võtta. Neid naisi on aga õnneks alati olnud ning Mia Kankimäki mõnest sellisest kirjutabki. Raamatusse mahuvad eri ajastutel elanud kunstnikud, kirjanikud ja maadeuurijad – inimesed, kes julgesid elada ja mõelda. Ka see raamat on omamoodi avastusretk, mida tasub kindlasti ette võtta.”

Silvia Pärmann soovitab: "Kankimäki teeb lihtsalt kadedaks. Ma olen ka suhteliselt osav püsitama endale kirjutamiseks-pildistamiseks tööülesandeid, mis viivad Colombiasse kohvikoolitusele, Prantsusmaale šampanja jaoks viinamarju korjama või Dagestani pulma, aga Kankimäki ideed (ja ka nende teostus) on ikka klass omaette. Kusjuures veel kümme aastat tagasi oli Kankimäki igav soome naine, tubli töötaja viisakas kirjastuses, kes ei julgenud isegi peaaegu kunagi veini juua – hirm võimaliku peavalu ees oli nii suur. Asjad on tõesti märkimisväärselt paranenud sellest ajast saadik, kui ta töölt ära tuli ning reisima ja sellest kirjutama hakkas."