Must päike

Müürilehe sisukokkuvõte: Paavo Matsini „Must päike” on valmis tumedalt paistma. Varemgi ajaloolistest isikutest ja paikadest inspiratsiooni saanud autor on võtnud seekord matsinlikult-mänguliselt vaatluse alla ei kellegi muu kui meie rahva lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kure. Jah, kõne all on Kreutzwaldi kurg Juku ja tegevuspaigaks Võru linn. Maailma tumedamat poolust esindab romaanis aga must toonekurg Abram Hannibal, Puškini esiisa.

Berk Vaher: „Must päike“ on Matsini senistest teostest veelgi pöörasem, tempokam ja lopsakam. Võru, Eesti ja Euroopa kultuurilooga fantaasiaküllaselt mänglevat, musthumoorikat ja matsinlikult esoteerikasugemetega kirjanduslikku vaatemängu võib nautida nii düstoopilise allegooriana kui lihtsalt süüdimatus lugemislustis. Särav kirjandussündmus igatahes.

Peeter Helme: Matsini uus käsikiri "Must päike" on heas mõttes hullumeelne nagu autori varasemad romaanid. Kuid samas on ta seda täiesti teisel moel, täiesti teises võtmes, teises laadis ja teises stiilis. Oleks andestamatu, kui meie lugeja ei saaks osa Lauluisa Kreutzwaldi, tema toonekure, ämbliku moodi neljakäpakil liikuva Goethe-asjatundja von Hehni ning Killemanni-tüdrukute seiklustest vanas Võrus, kus vähemasti osa tegelasi suhtleb Jamaika inglise murrakus.

Jan Kaus: Esimest korda ei seikle Matsini loos ainult inimesed: linnu- ja loomariik võtab hetkeks ühiskonna üle, nii et „Musta päikest“ saab pidada nullindate eesti kirjanduse vastuseks Hitchcocki kuulsale filmile. Inimeste ja loomade rollid ja käitumine segunevad, need paisatakse ümber: kured kannavad mundreid, inimesed silkavad alasti. Olemasoleva korra ümberpööramine näib olevat raamatu üks leitmotiive, mis ilmneb isegi ruumilisel tasandil, kui Kreutzwald laskub Võru linna solgitorru või hakkab kõrtsmikuks, nii et teda Lauluisa asemel Joogipapaks hüütakse, samas kui tema kodust saab avalik saun.