Minu võitlus

Radikaalist vastupanuvõitleja avameelsed mälestused „õnnelikust sotsialismiparadiisist“, nõukogude GULAGist, pagulaseesti ühiskonnast, taasiseseisvumisest ja „rahademokraatlikust vabariigist“.

Selle mälestusraamatu eesmärk on kirjeldada, „kuidas kõik teostus“, anda läbielatu põhjal pilt protsessidest, milles mul oli „õnn ja rõõm“ osaleda. Panna selleks võimeline lugeja mõtlema, kas akadeemik Gustav Naanil oli 1990. aastate alguses tõesti vääramatult õigus, kui ta väitis, et eestlased on igal ajal eeskujulikud võõraste valitsejate käsutäitjad olnud ja oma riiki me valitseda ei suuda? Sarnast mõtet on pisut teise nurga alt arendanud rahvuslasest etnograaf Oskar Loorits paguluses viibides: eestlastel on tugev kultuuriline identiteet, kuid kuna meil puudub poliitilise mõtlemise võime, siis ei suudeta omale valida väärikaid ja idealistlikke juhte. Olen varem kirjutanud ühiskonna tähelepanu pälvinud sündmustest raamatutes „Riigipööraja märkmik“, „Lihula õppetund“ ja „Aprillimässu lugu“, kuid tingituna lühikesest ajavahest, mis eraldas sündmusi kirjapandust, pole saanud olla päris avameelne ega välja tuua täit tõde. Julgen siin tunnistada, et olen mõnegi asja maha vaikinud. Nendes avameelsetes mälestustes siin, ei pea ma enam kartma ajakirjanduse tähelepanu ega karistuseks kohtuasja algatamist. Need sündmused on karistusseadustiku mõttes ammu aegunud ja ajalehtedes kirjutatust ei ole ma hoolinud kunagi. Seega panen avameelselt paberile, kuidas kõik teostus ja toon nimeliselt välja need, kes on toimunut oma otsustega ühes või teises suunas mõjutanud. Ka selle, mis põhjustel ja kuidas kujunes siinkirjutajast välja isiksus, keda peavoolumeedia tohib märkida vaid kui „äärmuslast“ ja seda nii nõukogude okupatsiooni ajal kui ka veel üsna hiljaaegu vabas Eestis; miks pole mind rahule jäetud ka siin, Hispaanias, sünnimaast kaugel viibides. Püüan välja tuua põhjused, miks vähemusse kuuluvast iseseisva mõtlemisega radikaalist saab valitsejate peksupoiss, kelle kallal rakendatavaid repressioone rahva enamus ehk massiinimesed oma vaikimisega heaks kiidavad ja sel moel pikemas perspektiivis tahtmatult oma rumaluse ja võimu ees lömitamisega aitavad kaevata hauda tervele rahvusele.