MEIE GEENIDE PIKK REIS

Aastal 2015 puhkenud pagulaskriisi järelkaja viis Johannes Krause’i ja Thomas Trappe’i mõttele kirjutada teadusprisma abil raamat suurtest migratsioonilainetest, mis on meid eelajaloolisest ajast saati kujundanud. 

Kuigi esimesest pöördelisest migratsiooni­lainest on möödunud tervenisti 8000 aastat, hakkavad alles nüüd vaikselt selguma selle täpsemad üksikasjad. Seda suuresti tänu arheogeneetikale, noorele teadusharule, mis on küll alles tuult tiibadesse saamas, kuid on hoolimata sellest juba pakkunud määratul hulgal uusi teadmisi. Teadmisi näiteks igihaljast Balkani marsruudist ning iidsetest konfliktidest, mis on rännetega paratamatult kaasnenud, kuid paljust muustki.

Sisserändajad on Euroopale jätnud kahtlemata tuntava jälje. On ju migratsioonilugu ka haiguste ajalugu – olgu selleks kas või katk, mis ulatub tagasi kiviaega. Kole taud tappis küll nagu loogu, ent sillutas samas teed inimestele, kelle järeltulijad juhatasid sisse pronksiaja. 

Kuigi „Meie geenide pikk reis“ puistab põnevaid argumente nii migratsiooni poolt kui ka selle vastu, jõuavad autorid tõdemusele, et liikumine on inimese põhiloomuses. Nad on veendunud, et ka tulevikus on meie arengu peamine mootor üleilmne ühiskond, mis on aastatuhandete jooksul end juba korduvalt õigustanud. Eelkõige siin, Euroopas. 

„Meie geenide pikk reis“ on kahe autori koostöö vili. Johannes Krause kuulub arheogeneetikas maailma tunnustatuimate asjatundjate hulka ning on Jena Max Plancki inimajaloo uuringute instituudi direktor. Kaasautori Thomas Trappe´i ülesandeks oli Krause´i tarkusevaramu ühtseks jutustuseks põimida, nüüdisaja konteksti paigutada ning päevapoliitiliste vaidlusküsimustega siduda.