Rahva Raamat logo
Kategooriad
triangle icon
Rahva Raamat logo
Kategooriad
Raamatud
triangle icon
Audioraamatud
triangle icon
E-raamatud
triangle icon
Mängud
triangle icon
Kool ja kontor
triangle icon
Kingitused
triangle icon
Muusika ja filmid
triangle icon
Tehnika
triangle icon
Allahindlused
triangle icon
delivery icon

Kohaletoimetamine on tasuta!

home icon

Me armastame maad 2. Viimane laev

Me armastame maad 2. Viimane laev
gallery icon
Galerii

Me armastame maad 2. Viimane laev

Kui kogumiku esimene köide koondas peamiselt lahkumiste ja saabumiste, hüvastijättude ja kohtumiste, valusate otsuste ja inimeseks olemise temaatikat ning oli kantud armastusest Maa vastu, siis teine köide on pisut süngemates toonides. Jah, ka siin on lahkumised ja saabumised, ka siin igatsetakse Maad, aga siin on rohkem surma – nii ennastohverdavat ja mõttetut, kui vägivaldset (ja lõpuks sama mõttetut). Kui antoloogia alguses (50.–60. aastad) on lood kantud kroonulikust entusiasmist, paatoslikust eneseohverdamisest, siis lõpuosas (21. sajand – nullindad ja kümnendad) näeme juba tegelasi, kes on isekad, küünilised, valmis isegi reetma ja tapma – ning seda samuti armastusest Maa vastu.

Kõige tähtsam on Maal. Peamine jääb alati Maale, ja ka mina jään Maale. Otsustatud, mõtles ta. Otsustatud. Kõige tähtsam on Maal…

Nii mõtleb Žilin vendade Strugatskite seni eesti keelde tõlkimata romaani „Praktikandid“ lõpuridadel. Kõige tähtsam on inimene, kõige tähtsam on see, mis jääb Maale – need lähtekohad on tänu Strugatskite mõjule venekeelses ulmes tihti palju selgemini välja joonistunud kui ingliskeelses ulmes.

basket icon

Toode on otsas