Maavalla kalender 10237 (2024)

Puust sirvikalender (sirvilauad, ruunikalender) on teadaolevalt meie vanim oma ajaarvamisvahend. Ruunikalendrid olid kasutusel maa lääneosas kuni 19. sajandini. Ajaloomuuseumis ja ERMis säilitatakse kümmekonda vana puukalendrit, milles aastaringi päevi tähistavad puusse lõigatud kriipsud või ruunimärgid. Viimased on otseseoses skandinaavia muistsete ruunimärkidega. Vana puukalender oli igavene kalender: ühed ja samad sirvilauad olid kasutatavad mitmel aastal. Ükskord puusse lõigatud kalender võis olla tarvitusel mitme inimpõlve jooksul.

Esimene nüüdisaegne ruunikalender ilmus aastal 10192 (1979 p Kr). Kui tekkis mõte hakata välja andma kalendrit maausu tähtpäevadega, oli selge, et eeskujuks pidid saama vanad sirvilauad. Algusest peale oli kavas koostada igal aastal uus kalender. Loobusime traditsioonilisest materjalist, sest igal aastal uut kalendrit puusse lõigata pole kahjuks mõeldav.

Ajaarvamise alguseks on võetud nn Billingeni läbimurre, mille toimumisaeg on setete uurimisel aastalise täpsusega kindlaks määratud. Siis murdis jääajajärgne paisjärv endale väljapääsu ilmamerre praeguse Mälari järvistu kohalt Rootsis. Ühe aasta jooksul langes veepind mitukümmend meetrit ning vabanes suur jagu Maavallast, kliima soojenes, hakkasid arenema sood ja metsad. Sündmust võib nimetada ka maa sünniks.

Sirvikalendrisse on valitud tähtpäevad, mille maausuline tähendus ja/või kombestik on vähem või rohkem teada. Laenunimede asemel on eelistatud pühade ja kuude maakeelseid nimetusi, võimalust mööda välja jättes kristluse- ja muumõjulisi nimesid. Need ei pruugi olla üle maa tuntud, leitud on ka neid, mis vaid kohati säilinud. Näiteks on 2. radokuud (kristlik küünlapäev) tuntud pudrupäeva nime all vaid Lääne-Eestis, leedo jaanipäeva asemel on pärit Muhust. Et loeme setosid ja vadjalasi maarahva osaks, on kasutatud ka neilt pärit nimetusi.

Maavalla kalendri igal lehel on üks kuu. Päevaruunid asuvad kalendrilehel põikjoonte vahel, Päevaruunide kohal asuvad tähtpäevamärgid, all asuvad märgid tähistavad kuu muutumist. Kuul on kalendris pärimuse järgi kuus faasi: noorekuu kõva ja pehme aeg, täiskuu kõva aeg, vanakuu pehme ja kõva aeg, kuuloomise pehme aeg. Lisaks nende nimetatud aegade algusele on kalendris märgitud ka täiskuu ja kuu loomine.

Pehme (mäda) aeg on hea lagundaja ja määndaja. Siis lähevad haavad kergesti mädanema ja piim hapuks. Pesu läheb pesemisel hästi puhtaks. Pehmel ajal küntakse söödid (mätas laguneb hästi), laotatakse sõnnikut ning külvatakse ja istutatakse kõik, mis alla kasvatab. Kõval (kalgil) ajal alustatud-tehtud asjad jäävad püsima: puu ei mädane ja haavad paranevad hästi. Siis külvatakse teravili ja kõik muu, mis peale kasvatab (kapsas täie kuuga). Aasta kõige kõvemad ajad on radokuu ümbruses, siis raiutakse ehituspalk ja muu tarbepuu. Kõvad ja pehmed ajad ei välista noore ja vana kuu üldtuntud tähendusi. Kõik, mis kasvama peab (külv, istutus), tehakse maha noore kuuga ning mis hävima peab (võsa, kahjurid jms), vanaga.

Täpselt niisugust ruunikalendrit nagu Maavalla kalender pole üheski muuseumis. Iga puukalender on erinev. Kuid kõik meie kalendri märgid on kombineeritud või tuletatud puukalendrite märkidest.

Aja jooksul on Maavalla sirvikalendrid muutunud nii vormilt kui sisult. Kuni Eesti taasiseseisvumiseni paljundati kalendrit „põrandaaluselt“, kasutades käepäraseid vahendeid pesumasina Riga väänamispressist siiditrükini, mõnikord ka kserokopeerimist. Teadmiste täienedes on tehtud ka sisulisi muudatusi, viimati olulisemalt kalendri 40. aastakäiguks. Kalendri koostamise põhiallikad on olnud Eesti Rahvaluule Arhiiv, “Eesti rahvakalender I-VII” (Selma Lätt ja Mall Hiiemäe) ja selle täiendused (folklore.ee/erk).