Lurich

Lurichist on kujunenud eestlastele omaette sümbol ning tema roll ei piirdu kindlasti ainult spordikategooriaga.

Mu süda peksab, ma värisen närvide vapustusel. Ma kardan, kui Lurich nüüd maha pannakse, ei ela mina seda lihtsalt mitte üle. Ja minuga ühes need tuhanded, kes ärevusest lainetavad. Kuulen kõrvalt ütelusi: „Peaks ikka meie mees võitma. Kui meil muud ei ole, siis olgu meil vähemalt jõumeeski.“

See raamat tahab vastata küsimustele, mida nõnda öeldes nähti, miks nõnda tunti ja mis see kõik omas ajas oli.

Kaunis kujunduses raamatust leiab peale Paavo Kivise autoriteksti ohtralt väljavõtteid lehtedest, ajakirjadest, raamatutest, ka internetist, Lurichi enda kirju ja postkaarte ning ülevaateid kirjandusteostest.

Käesolev raamat on 2011. aastal ilmunud teose uus, oluliselt täiendatud trükk.

Paavo Kivine: Vahepeal on aastasajatagusest ajast ilmsiks tulnud midagi niisugust, mis paneb ahhetama! Esiteks muidugi äsja leitud dokumentaalne tõestus Lurichi Esimese maailmasõja aegsele spioonijahile Ameerika Ühendriikides. Teiseks, „tema enda“ äsjane ootamatu tagasipöördumine sealtsamast Adamsoni kuulsa kujuna, mille kunstnik oli saatnud 1904. aasta Saint Louise maailmanäitusele. Järjekordne kinnitus, et selle uskumatu mehe eluloos on ikka veel palju tundmatut, et me tunneme küll selle peavoolu, kuid kaugeltki mitte kõiki kõrvalsänge. See suur mees näib aegade möödudes kasvavat aina suuremaks ja suuremaks.