LUMELINNU SURM

Juba sõnumit ära saates teadsin, et ma ei ootagi enam Annalt kiiret vastust. Ma lihtsalt proovisin nendega ühendust hoida. Täpselt nagu foorumist soovitati. Ikka et kirjuta ja uuri, kuidas neil läheb. Ära räägi nii palju endast. Nemad kolisid. Neil on raskem. Tunne siirast huvi. Julgusta. Ole toeks. Ära unusta. Räägi. Kirjuta. Toeta. Uuri. Teooria oli mul väga selge. Ainus probleem oligi see, et teooriat oli päris raske praktikasse rakendada, sest nad ei tahtnud mulle sugugi vastata.

„Lumelinnu surm“ räägib sõpradest lahku kasvamise valusa loo. Pärast sõbrannade ärakolimist püüab 14-aastane Isabel sõprust igati alal hoida, kuid see ei tundu sõbrannadele eriti korda minevat. Nagu ka kiuslikele klassikaaslastele ja pealiskaudsetele õpetajatele. Asja ei tee sugugi paremaks see, et oma lastelt aina saavutusi ootavad vanemad Isabeli pidevalt tema õega võrdlevad. Too on kõike seda, mida Isabel ei ole – Preili Perfektne.

Isabel jääb oma mõtete ja tunnetega täiesti üksi. Kellelegi ei lähe see korda, keegi ei hooli ... Või siiski? Oma muresid foorumi püsiasukatele usaldades hakkab tüdruk uue pilguga nägema seda, mida ta seni on iseenesestmõistetavaks pidanud. Selgub, et sõprusel on mitu nägu ja et toetust võib leida sealt, kust seda oodatagi ei oska.

„Lumelinnu surm“ on Ene Sepa üheksas romaan. Mitmed tema varasemad teosed on saanud auhindu Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaani võistlusel. Romaan „Taeva tühjad tribüünid“ pälvis Lastekaitse Liidu ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tunnustuse Hea Noorteraamat 2018.

Kirjastuse Eesti Raamat toimetaja Reet Trummal soovitab: „Ene Sepa „Lumelinnu surm“ peaks kõnetama eelkõige noort lugejat, sest raamatu 14-aastase peategelasega on lihtne samastuda. Isabel ei ole ideaalne, tema lugu on aus ja ilustamata; miski, mis oleks vabalt võinud juhtuda ükskõik kellega meist. Usutavasti oleme kõik valutanud südant sõpradest võõrandumise pärast, tundnud end teiste seas võõrkehana ning mõelnud inetuid mõtteid läbisegi ilusatega. Neile, kes on virtuaalmaailmast otsinud seda, mis päriselus vajaka jääb, lisavad äratundmishetki foorumi veenvad tegelaskujud. Kiitust väärib ka tõik, et autor ei aja asja ülemäära keeruliseks: lugu keskendub sõprusele ja üksindusele. Ene Sepp näitab, et head noorteromaani on võimalik kirjutada ka armastusliini sisse toomata.“