LOODUSE IME - APTEEGIKAAN

Keha on apteegikaanil (Hirudo medicinalis) läikiv, tumerohelise varjundiga pruunikat tooni. Ripub pea alaspidi, kinnitunult iminapaga seina külge nagu seebialus. Tagaiminapp on suur ja selgesti näha. Kuid erinevalt seebialusest saab nappa kasutada mitte ainult millegi külge kinnitumiseks, vaid ka ujumise ajal uimena, ja aitab samuti roomamisel.
Aeglased sujuvad liigutused võimaldavad vaadelda kogu kaani keha. Selja tumedal taustal moodustavad eredad oran˛id täpikesed kahe triibu kujulise keeruka mustri. Külgi mööda jookseb must rant. Kõhualune tundub õrn, heleda oliivi karva – tahaks lausa silitada.
Kuid kaani süütu ilu all peitub tema salarelv – väliselt tähelepandamatu eesmine iminapp. Suur hirmuäratav tagumine iminapp ei tekita mitte mingit füüsilist kahju, aga eesiminapas ehk suuiminapas peituvad lõuad, mis geomeetriliselt sarnanevad prestii˛se autofirma Mercedese märgiga. Ent ka see pole kõige jubedam. Lõuad pole seni hirmsad, kuni pole näha hambaid ehk õigemini suiseid, neid on seal kuni 90 tükki. Seega arvestage ise, natuke vähem kui kolmsada – kokku 270 hammast. Siin ongi see salakavalus. Seda, et need lõikeriistad on väga väikesed ja üldsegi mitte metallist, vaid kitiinist, ja et kaan hammustab nendega nagu väikese saega (kuni 1,5 mm) ning see pole üldse valus, saame alles hiljem teada. Kuid seni oleme väga hirmul. Mida siin siis karta on? Me ei karda ju sääski, kärbseid ja teisi nendesarnaseid, kuigi parmu või sipelga hammustus on palju valusam. Aga kaan? Hammustas, nagu oleks korraks nõgesega kõrvetanud – ja ongi kõik. Edaspidi ei ole mitte mingit valu, sest kaani sülg sisaldab valuvaigistavaid aineid (analgeetikume). Kaan katab haava süljega ja „ohvril ei ole enam valus. Las ta olla ja imegu palju tahab, kuni lahti laseb.