LIBLIKA-MANDALAD. ELURÕÕMU JA HINGEJÕU VÄRVIRAAMAT

Mandala tähendab sanskriti keeles ringi – müstilist sümbolit, millel ei ole algust ega lõppu ja mis on kõikide mandalate keskne osa. Joonistatud mandala väljendab terviklikkuse poole püüdlemist – usutakse, et mandala loomine ja vaatamine toob rahu ja harmooniat, aidates oma sisemaailmale keskendudes avada looja või vaataja isikupära ja erilisust ning jõuda lähemale jumalikkusele.

Mandalaid kasutatakse kunstiteraapias ja enesetervendamisel: mandala joonistamine on nagu meditatsioon, mis aitab jõuda oma sügavama mina lätetele, juhtides meelte avardumise ja hingelise arengu teekonnale ning rahu ja turvatunde leidmise juurde. Luues endale mandala, lood endale sümboli, mis väljendab seda, kes sa praegusel hetkel oled.

Mandala joonistamisel ja värvimisel soovitatakse lähtuda oma sisetundest ning väljendada spontaanselt oma emotsioone, tundeid ja mõtteid. Joonistades keskendu päikesepõimikule, lõdvestu ja hinga sügavalt, kõhu kaudu. Tunneta, kuidas su kõht võlvub ette, kui hingad sisse, ja lõdvestub, kui hingad välja. Olles oma tunnetuses käesolevas hetkes, kujutle, et hingad endasse eluenergiat ning avasta endas peituvad loovuse jõud.

Liblikat peetakse hinge ja surematuse sümboliks. See päikeselise ilmaga silma rõõmustav kaunis putukas kütkestab meie meelt oma värvikirevate tiibade iluga. Tema lendlevas õhkkerges hapruses peegeldub inimelu lühiajalisus, mille vastukaaluks on oskus tunda rõõmu imelistest hetkedest, et muuta iga päev meeldejäävaks teekonnaks elu värvilisel „lillevaibal“.