Lõbus Vabadussõda

Sõda on julm ja kole nähtus. Ka Vabadussõda oli ehtne sõda kõigi sõjale omaste koleduste ja raskustega. Need kannatused olid hind, mida meie esivanemad maksid muu hulgas ka meie praeguse vabaduse eest. Kas pole siis kohatu rääkida „lõbusast sõjast“? Sõja lõbusat, kaasahaaravat ja lummavat külge ei saa siiski maha salata. Kuidas muidu seletada paljude endiste sõdurite nostalgiat sõjapäevade suhtes, mille taustal rahuaegne normaalne elu võib lausa vastikuna tunduda? 

Sõjakaaslaste kamraadlus on miski, mis tsiviilelus sageli ei kordu. Sõjaaegsed seiklused, vaenlaste või ka oma ülemuste edukad tüssamised jäävad meelde kogu eluks. Külast külla ja linnast linna rändav sõdur võib supelda nii rohketes naissuhetes, mida tsiviilelus iialgi ei sallitaks. 

Saja aasta eest oli sõdurirõõmude seas olulisel kohal ka soomuse tegemine ehk sõjasaagi kogumine langenud ja vangivõetud vaenlastelt või vaenlase tsiviilelanike käest. Ja kõige lõpuks võis sõdur siirast heameelt tunda sellestki, et hing sees ja kõht täis. 

Niisugused lood ongi raamatu kaante vahele koondatud, kirja on need pandud Vabadussõja sõdurite ja ohvitseride endi sulega. Võime lugeda sellest, kuidas sõdurid pimeduses kogemata koos külanaistega sauna juhtusid, kuidas endile samagonni kombineeriti, milliseid vingerpusse mängiti vaenlasele ja ka omaenda kaaslastele, kuidas „soomust“ tehti, kuidas koos Punaarmee orkestriga külapulma mindi jne, jne.

Kui Vabadussõja sangarid oleksid veel meie seas, räägiksid nad lõkke ääres või lauas istudes usutavasti just niisuguseid lugusid.