Näita mobiiliversiooni

Liigu sisu juurde Liigu peamenüü juurde

Avaleht / Raamatud / Kultuur ja ühiskond / Eesti rahvakultuur / KÄEKIRJAD. THE SCRIPTS OF CRAFTS

Raamat

KÄEKIRJAD. THE SCRIPTS OF CRAFTS

* * * * * * * * * * Hinda ja kommenteeri (0)

8.99 8.54 €

Kaup kätte: homme, 07.12

Sisukirjeldus

Aastakirja Studia Vernacula 2016. aasta numbris "Käekirjad" on senisest rohkem rahvarõivateemalisi artikleid ja ülevaateid, kuna Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit on kuulutanud 2016. aasta teemaks just rahvarõiva. Väljakujunenud tava järgi ilmub Studia Vernacula numbris kolme tüüpi kirjutisi: tõlke- ja algupäraseid uurimusartikleid; praktika-, kogemus- ja oskuspõhiseid kirjatöid (rubriik „Praktikapeegel“) ülevaateid ajakirja tsükli jooksul toimunud asjakohastest käsitöösündmustest ja valminud üliõpilastöödest (rubriik „Ringvaade“).

Sissejuhatav tõlkeartikkel pärineb Göteborgi Ülikooli kultuuripärandi kaitse vanemlektorilt Gunnar Almevikilt, keda rahvusliku käsitöö osakonnaga seovad ammused koostöösuhted. Almevik tõdeb artiklis „Peegeldusi teadmussiirdest traditsioonilise käsitöö valdkonnas“, et kuigi tööstuslik masstootmine ja -tarbimine laastab käsitöö traditsioonilisi institutsioone ja ettevõtteid, on kolmandik Euroopa tööhõivest endiselt väikeste käsitöönduslike ettevõtete päralt. Almeviki keskne sõnum on, et käsitöölised peavad tegema oma traditsioonid läbipaistvaks ja avalikkusele mõistetavaks.

Mari Puki artikkel „Trükimustrilised pearätikud Kihnu kultuuriruumis“ annab olulise panuse Kihnu rahvarõivaste uurimisloosse. Autor liigitab Kihnu pearätikud materjali, mustrite, päritolu ja kasutusotstarbe järgi. Välitöödel kogutud materjale publitseeritud allikatega kombineerides õnnestus autoril välja selgitada, et nn kallisseltsi rätikud ja ka Riia rätikuteks nimetatud rätikud on pärit Venemaa manufaktuuridest, peamiselt 19. sajandi lõpu kuni 20. sajandi alguse Trjohgornaja ja Baranovi manufaktuuride trükitööstusest, need on kasutuses pidulikel puhkudel praegugi ja on omandanud erakordse turuväärtuse.

Liis Burki artikkel „Kuusalu kihelkonna nooriku pealiniku tegumoe ja kandmisviiside rekonstruktsiooni kujunemisest 19. sajandist tänapäevani“ on rahvarõivaste kandjate jaoks omamoodi põnev detektiivilugu. See keskendub probleemile, kuidas reaalselt pähe panna ja kinnitada üht ammu unustatud peakatet, mille tegemisjuhend ja kandmisviisi soovitus on kirjas krestomaatilises eesti rahvarõivaste raamatus (Kaarma, Voolmaa 1981), kuid millega seoses tekkis autoril originaaleset käes hoides intrigeeriv hüpotees. Kuidas on ühe pruudiliniku rekonstrueerimise käigus olnud võimalik, et algesemele toetudes on lõppvormistus nõnda palju erinev? Kas muuseumis ja fotol olevad esemed on ikka funktsionaalselt samad?

Andunud niplaja ja Gunnar Almeviki mõttes kõige ehedama „professionaalne amatööri“ Angelika Nöpsi artikkel „Metallniplispitsid Eesti rahvarõivastel“ keskendub Eestis seni vähe uuritud niplispitsi liigile: peamiselt rahvarõivaste valmistamisel kasutatud metallniplispitsile. Oluline küsimus on ka pitside algne päritolu: kas need on kohapeal valmistatud või eksporditud. See kunagi nii väärtuslik pitsiliik leiab tänapäeval valmistatud rahvarõivaste juures väga vähe rakendust, seda eelkõige puuduvate oskuste, aga ka materjalide keeruka kättesaadavuse tõttu.

Pitsiuurija Jane Jõgi keskendub oma artiklis „Tohtpits pole tohust pits“ Eestis seni väga vähe kajastust leidnud tohtpitsile. Kuna pealiskaudsel vaatlusel meenutab see oma struktuurilt heegelpitse või võrkpitse, on seda tehnikat raske tuvastada ja kirjanduseski on seda vaid kord põgusalt mainitud. Tohtpits on eesti nõelapits, mis sarnaneb tehnoloogiliselt ülejäänud Euroopa nõelapitsidega. Tohtpitsi on rahvarõivaste juures kasutatud vähesel määral tanude ja põllede kaunistamiseks.

Astri Kaljus käsitleb artiklis „12. sajandi lõpu Kukruse „memme“ rõivakangaste rekonstrueerimise lugu käsitöölise vaatenurgast“ kangaste rekonstrueerimist Ida-Eestist Kukruselt välja kaevatud välja 12. sajandi lõpu naise matusesäilmete põhjal. Autor seadis eesmärgiks saavutada visuaalne sarnasus mineviku kangastega. Kuna leid on rikkalik ehete ja pronkskaunistuste poolest, kuid kasin tekstiili osas, tuli rõivaste rekonstrueerimisel aluseks võtta muidki samasse aega dateeritud arheoloogilisi tekstiilileide, samuti kombineerida teadmisi muistsest tekstiilitehnoloogiast nüüdisaegsete võtetega ja tehnoloogiatega.

Praktikapeegli rubriigis leidub rahvarõivauurija ja -meistri, pärandtehnoloogia magistri Inna Raua sulest valminud mõtisklus rahvarõivastega seotud väärtushinnangutest („Rahvarõivas talupojakultuuri ühe ilmingu ning mõttemaailma kajastajana. Interpretatsioon Vändra kihelkonna näitel“). Olles peale põhjalikku säilinud esemete uurimist ise algusest lõpuni valmistanud üheksa Vändra kihelkonna rahvarõivakomplekti, jagab. Inna Raud oma töö käigus tekkinud mõtteid sellest, mida jutustavad hoolikale vaatlejale esmapilgul tummad rõivaesemed 19. sajandi talurahva elust ja väärtusmaailmast.

Eesti rahvarõivakomplektide koostamise ideoloogiate kujunemisest vestlevad omavahel Virumaa kostüümi näitel kogenud rahvarõivaste tootja, pärandtehnoloogia magister Kersti Loite ja rahvarõivanõustamise grand old man, etnograaf Igor Tõnurist („Rahvarõivaste komplekteerimise poliitiline kunst“). Tõnurist kirjeldab, millised olid komplekteerimiseelistused nõukogude ajal, kui seda suunasid oluliselt tantsupidude juhid, ning millistelt alustelt töötaks ta praegu välja Virumaa kostüümi. Ta soovitab rahvarõivakandjatel mitte juhinduda ainuüksi kõige tüüpilisematest näidetest, vaid olla avatud ka ajaloolisel ainestikul põhinevaile variatsioonidele.

USA palkehitaja ja renoveerija esitleb Douglass C. Reed ülevaateartiklis „Palkmajade uurimise, taastamise ja arenguloo tähtsus Eestis ning mujal maailmas“ palkehituse ajaloo uurimise ja palkehituse renoveerimise arendustöö globaalset seisu. Välitööd Türgis ja Lõuna-Euroopas kuni Skandinaavia maade ja Balti riikideni tegid selgeks, et eurooplastele omased palkehitusvõtted ei jäänud USA idarannikule jõudes samaks: pigem võeti kasutusele ainult üksikud Euroopas üldlevinud detailid ja toimingud ning kiiresti kujunes välja Ameerika stiilis palkehitus.

Tohumeister ja pärandtehnoloogia magister Andres Rattasepp kirjutab ülevaateartiklis „Tohu varumine elus puudelt. Emotsioonid, eetika, esteetika ja seadused“ sellest, kuidas huvi tohutöö vastu on viimastel aastatel Eestis kasvanud; korraldatakse koolitusi ning alal tegutseb heatasemelisi meistreid. Mõlemal suunal on aga vaja korraliku kvaliteediga kasetohtu. Ülevaateartikkel toob välja tohukogumise kui omapärase korilusviisi ja vastava tohutööoskuse sõltuvussuhte tänapäevaste tabudega.

Ülevaates „Meil töö ja lõbu tasakaalus – viiendast rahvusvahelisest noorte folkloristide konverentsist „Folklore of Connections, Folklore of Conflicts““ kirjutavad noored folkloristid ja etnoloogid Katre Koppel, Anastasiya Astapova, Aivo Põlluäär, Liis-Marii Roosnupp ja Keiu Telve 2015. aastal aset leidnud teadussündmusest. Konverentsi käigus spontaanselt tekkinud vestlused inspireerisid hulgaliselt Tartu folkloristide-etnoloogide ja Viljandi käsitööliste koostööideid, näiteks rahvusvahelise ühismagistriõppekava (tööpealkirjaga „Folklore and heritage studies“), kuhu esimene vastuvõtt toimub juba 2017. aastal, uurimisteemade ühisplaanimise ja „timmimise“, juhendajate ja üliõpilaste vahetamise, käsitööteadusliku terminoloogia arendamise ja palju muud.

Lisainfo
ISBN 9789985409831
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 232 lk
Mõõt 243x168x12 (mm)
Illustreerija(d) KRISTJAN MÄNDMAA
Sari STUDIA VERNACULA
Lisamise aeg: 23.11.2016

8.99 8.54 €

Kaup kätte: homme, 07.12

Arvustused (0)
Suhtlusvõrkude arvustused

Vabandame! Teie veebilehitseja on liiga väike meie kodulehe külastamiseks.

We're sorry! Your browser is too small for this website.

Приносим извинения! Размеры вашего браузера слишком малы для посещения нашей страницы.