Kui veel telekat ei olnud

Mida kaugemale jääb lapsepõlv, seda armsamaks muutuvad lapsepõlvemälestused. Selles raamatus vaatabki Henno Käo tagasi oma lapsepõlve – sõjajärgsele Saaremaale.

Olid nii lambapesupäevad, rattasõidud, suvised kalapüügid kui ka imelikud hirmud ja nägemused, kui öösel rändkinos „Noort kaardiväge“ vaadati; oli vabadusvõitlus, karjaskäimine ja „kaloosid“. Oli ka surm. Loomade surm ja vanaisa surm, mis pani mõtlema surmast üldse ja vargsi ema silmas pidama, et ega mitte tema...

Raamat sobib lugemiseks kõigile: väiksemad lapsed kuulavad ja ahhetavad, suurematele on see huvitav lisamaterjal ajalootundi. Kõige suurema elamuse saavad aga täiskasvanud – tõeline nostalgia!