KONSTANTIN PÄTS. RIIGIMEES/VABAMEELNE OPOSITSIONÄÄR

Konstantin Pätsi (1874–1956) kui 20. sajandi Eesti ajaloo tuntuima riigimehe saatus oli ebatavaline ja vastuoluline. Ühelt poolt oli tal õnn muuta tõelisuseks oma põlvkonna julgeim unistus iseolemisest ja omariiklusest, teiselt poolt aga näha kogu loodud riikliku ehitise kokkuvarisemist, Eesti riigi hävitamist võõra võimu poolt, kes kasutas teda kattevarjuna oma kuritegelike plaanide elluviimisel. Päts oli riigitüüri juures kaugelt enam kui ükski teine eesti poliitik. Paljuski langes just tema õlgadele eesti rahva saatust määravate, kuid mõnigi kord poleemiliste otsuste langetamine keerulistel murde- ja kriisiaegadel. Pätsi traagilise lahkumisega ajalooareenilt polnud tema lugu lõppenud. Iseseisvuse häving ja Nõukogude okupatsioon tegid temast sümbolväärtusega tegelase nii kodumaal kui paguluses, kuigi tema isikukultus hakkas juuri ajama juba omariikluse ajal. Päts polnud selle suhtes ükskõikne, ent niisuguse rahva isa kuvandi lõid ikka parteimehed, tema poolehoidjad ja kaastöölised. Sõjajärgsed realiteedid soosisid lähimineviku ilustamist ja positiivset kallutatust, mis lisas esimese presidendi kujule roosat värvi. Debatid Pätsi mitmetahulise poliitilise pärandi tõlgendamise ümber kestavad tänaseni, tekitades avalikkuses elavat huvi ja vastukaja. Käesolev poliitiline biograafia annab tervikliku ja eripalgelistele allikatele tugineva ülevaate Konstantin Pätsi elukäigust. Raamatu autorid on tuntud ajaloolased, ajaloodoktorid Toomas Karjahärm (snd 1944) ja Ago Pajur (snd 1962), kes tõdevad kokkuvõttes: „Konstantin Päts ei olnud ei ingel ega ilmeksimatu paavst, samuti mitte saatan ega riigireeturist Juudas, vaid inimene kõigi oma puuduste ja voorustega. Tavainimesest eristab teda vaid tohutu panus, mille ta andis Eesti riigi arengusse — seda nii heas kui halvas. Oma isikliku suhtumise kujundamine Pätsi ja tema tegevusse jääb mõistagi iga inimese enese asjaks, kuid üht eitada ei saa — Konstantin Päts oli mõjukas riigimees.“ Raamat on valminud riigikantselei stipendiumi toel. Varem on selles sarjas ilmunud Jüri Andi monograafia August Reist (2012) ja Indrek Paavle monograafia Otti Tiefist (2014).