Konfessioon ja kirjakultuur

Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste ACTAallseeria „Raamat ja aeg“ artiklikogumiku „Konfessioon ja kirjakultuur“ keskmes on varauusaegsed tekstid, haridus ning ühiskond. Kogumikku koondatud artiklites on vaatluse all tekstid, mis pärinevad Eesti alalt ning on mõjutanud ja samal ajal ka peegeldavad Eesti ühiskonna kujunemise aspekte. Emakeelne kirjasõna oli eestlaste luterlikku kultuuriruumi integreerimise eeldus ja on meie identiteedi alus, kuid Eesti kultuuriloo mõistmise seisukohalt on sama oluline meie maal levitatud ja trükitud teistes keeltes tekstide uurimine.

Kogumiku juhatab sisse Tiina Kala uurimus „Keskaegse Liivimaa kirikliku kirjasõna hulgast ja laadist”, mis täidab olulise lünga Eesti raamatu ajaloos. Artikkel loob tervikpildi Liivimaal leidunud kirjavara allikaist, levikust ning kasutusvõimalustest, samuti uurimise allikaist ning nendega seonduvatest probleemidest.
Kristiina Ross avardab artiklis „Kirikulaulu osast eesti keele kirjalikustumisel” eesti kirjakeele arengut käsitlevat uurimisvaldkonda, vaadeldes kirikulaulu tekste kui suulist pärimuskultuuri kirjaliku kultuuriga ühendavat silda. Varaseim eestikeelne säilinud jutlustekogu pärineb Tallinna Pühavaimu koguduse õpetaja Georg Mülleri sulest.
Jüri Kivimäe artikli „NedtTarckat Pagkana Ramato Kiriutaÿat...*. Georg Mülleri raamatukogu” eesmärk on heita pilk teeneka vaimuliku intellektuaalsesse maailma talle kuulunud raamatute põhjal, täiendades ühtlasi oluliselt ka pilti raamatukultuurist Tallinnas 17. sajandi algul.
Meelis Friedenthali uurimus „Ramism ja metafüüsika Academia Gustavianas”, mis põhineb akadeemias kaitstud disputatsioonidel, on väärtuslik lisa Rootsi ramismi uuringutele ja toob uue mõõtme Tartu Ülikooli ajaloo käsitlemisse.
Varauusaegse luterliku kultuuriruumi sisestest kontaktidest kõneleb Kristi Viidingu artikkel „Humanistlik epistolaarkultuur Eesti- ja Liivimaal. Tallinna literaatide kirjad Meibomide kirjakollektsioonis”. Kirjavahetus oli varauusajal peamine kommunikatsioonivorm ja sellisena üks olulisemaid ajalooallikaid. Kuid kõnekas on mitte üksnes kirja sisu, vaid ka selle vorm – stiil ja ülesehitus.
Aira Võsa on artiklis „Valgustusteoloogilised õpetlastekstid baltisaksa kirjakultuuri osana” võtnud vaatluse alla Liivi- ja Eestimaa ning Kuramaa literaatide tekstid eesmärgiga analüüsida nende vormi ja teoloogilist sisu Saksa valgustuse kontekstis.
Piret Lotmani artiklis „Eestikeelsed varauusaegsed luterlikud katekismused sotsiaalse distsipliini kujundajana” püütakse jälgida katekismuste rahvakasvatusliku sisu muutumist alates eestikeelse katekismusetraditsiooni kujunemisest luterliku ortodoksia kõrgajal kuni valgustusajal ilmunud katekismusteni.
Kogumiku viimases artiklis analüüsib Marju Lepajõe 17. sajandi kirjakultuuri uurimise hetkeseisu, tuues esile selle teoloogilised aspektid.