Kogutud luuletused

Kalev Kesküla jõudis kirjutada ligi pooltuhat luuletust. Kooliaegsed
luulekaustikud annavad tunnistust lausa palavikulisest oma hääle
otsingust. Oma tõelise hääle leidis ta 1979–1980. Vabavärsi poole
pöördumine võis saada innustust tutvumisest moodsa soome luulega. Samal
ajal hakkas ka eesti luules laiemalt jõudu koguma antipoeetiline hoovus,
luulekeele lähendamine argikeelele, et vastanduda retoorilisele
ajalehekeelele. Kaheksakümnendate keskpaigani jäi siiski valitsevaks
stoilise hoiakuga laululine kestmisluule, taotlus harmoneeruda looduse
rütmidega. Kesküla luule ajaloolised teemad ja iroonia eristusid selgesti
peavoolust.