KITZBERGIST RAUDSEPANI ÕPIK GÜMN

Eesti näitekirjandus 1906-1940. 

See õpik käsitleb eesti näitekirjanduse arengut kutselise teatri algusest (1906) kuni Eesti Vabariigi okupeerimiseni (1940), mis asetas teatri ja kirjanduse täiesti teistsugustesse tingimustesse. Rõhk langeb draama üldpildi muutumisele ning selle taustal esileküündivatele näidenditele („Libahunt”, „Pisuhänd”, „Juudit”, „Mikumärdi”, „Vedelvorst”), mis võiksid koolikursuses lähema vaatluse alla tulla. Autoriportree on antud Hugo Raudsepast. See peatükk esitab ka lisamaterjali. Sissejuhatavas peatükis on juttu näitekirjanduse spetsiifikast.

Õpiku koostaja on veendunud, et draamakirjandust ei saa käsitleda lahus teatrist, mille jaoks näidendid üldjuhul ju kirjutatud ongi. Seetõttu tutvustatakse õpikus ka XX sajandi esimese poole teatrielu, eriti teatrite repertuaarivalikut – n-ö algupärase näitekirjanduse tellimust. Need ülevaated on mõeldud taustaks, mis aitab näitekirjanduse arengut paremini mõista, ning kujutavad endast lisamaterjali kirjanduse õppekursuse juurde.

XX sajandi esimesel poolel valmisid meie lavaklassika tähtteosed, mida teatrites tänase päevani ikka uuesti lavale tuuakse. Teater aitab hoida klassikat kultuurimälus elavana ning suhestab klassikateosed muutuva ajaga, uuendades nõnda iga põlvkonna sidet minevikuga. Teatrilavastustes avanevad klassikateoste tähenduskihid. Õpikus on põgusalt kirjeldatud draamaklassika tuumtekstide lavaelu ja ilmnenud tõlgendusviise. Koostaja meelest annab see ilusa võimaluse näha kunstilisele tekstile olemuslikku mitmetähenduslikkust. Needki ülevaated on mõeldud lisalugemiseks.

Tähtsamat on püütud vähem olulisest ja lisamaterjalidest eristada kirjatüüpidega. Õpik eeldab paindlikku kasutamist – esitatud materjalist ja tööülesandeist valiku tegemist – ning peaks sobima ka kirjanduse süvaõppes ja draama fakultatiivkursusele.