Kirjad Liile

Uku Masingu 100. sünniaastal 2009 usaldati nähtavale tuua üks Masingu senitundmata kirjavahetus – noore Hugo Masingu kirjad neiu Alide Klemetsale, loaga neid, kui sobilik, ka publitseerida. Masingu noorepõlve kirjadest on seni ilmutatud kirjad Jaan Kiivitile („Uskuda, elada“, 2006), ettevalmistamisel on Masingu kirjad Ivar Ivaski isale Vidrik Ivaskile 30-ndaist aastaist. Hugo (Uku) Masing ja Alide (Lii,
Lyy) Klemets, mõlemad tugevate silmapuuetega, tutvusidki silmakliinikus. Mõlemad olid ka põhjaeestlased, üks Harjumaalt, teine Virumaalt. Masingu kiindumus oli siiralt usalduslik, kirjade toon pihtimuslik, ent juba neiski on takkajärgi tuntav Masingu poeetiline liialduskalduvus. Masingu loominguloo uurijale on see kõik väga õpetlik. Kirjades Alide Klemetsale kirjeldatakse aga ka esmakordselt poja vahekorda emaga. Hugo kaebab, et ema on tema vastu ülekohtuselt karm, aga miks? Seepärast, et poeg Hugo on liiga erinev teistest noortest, ei ole „nagu teised“. Võiks öelda, et poja omapärase andekuse mõistmiseks puudus tema emal vajalik haare, ema usaldas ainult valju korda ja rangust, aga sellest ei piisanud pojale. Hugo Masingu vaimse arengu kiirus oli tohutu. Stipendiaadiaastad Saksamaal küpsetasid teda erilise kiirusega. Ta vaim kaugenes ka armsa tüdruku Lii vaimust. Viimases kirjas teatab Masing kurva aususega: oled vist isegi märganud, et kogu viimase aasta jooksul ei ole sa enam mu hinges. Ilus ja kurb nagu Shakespeare’i tragöödia! Aga kõik see polnudki väljamõeldis, vaid oli päriselt.