Kauge peegel

Neljateistkümnes sajand seostub tavaliselt kahe vasturääkiva kujundiga: ühelt poolt rüütlid ja ristisõjad, kantsid ja katedraalid, teisalt oli see metsikuste ja hingepiinade ajastu – kaosesse paisatud maailm.
Barbara Tuchman lahkab 14. sajandit pisimagi üksikasjani, tuues lugejani nii ajaloo suurejoonelised rütmid kui ka tollase argielu mustrid: milline oli lapsepõlv; mida tähendas abielu; kuidas raha, maksud ja sõda valitsesid niihästi pärisorja, aadlimehe kui vaimuliku elu. Lojaalsus ja reetmine, poliitilised mõrvad, merelahingud ja piiramised, maailmalõpu pelgus, korruptsioon kõrgetel kohtadel ja igatsus reformide järele; satiir ja huumor, nõidus ja demonoloogia, naudingud ja sadism on värvideks selle raamatu lõuendil. Siin kohtame kardinale ja kerjuseid, kohtumehi ja feministe, juute, õpetlasi, poodnikke ja pankureid, kirjutajaid, manajaid, palgasõdureid, pühakuid ja müstikuid, juriste ja maksukogujaid. Kõige üle aga võimutseb oma aukoodeksiga rüütel – too „kohutav vagel raudkookonis”.