Järvepera laaned seal kohavad

"Ise ei mäleta, aga kirja on pandud, et sündisin Tartumaal Vara kn Selgise külas Järvepera talus. Isa oli metsavaht ja ema koduperenaine. Lapsepõlv möödus armsate vanemate seltsis ja ilusa looduse keskel. Öeldakse, et omi vanemaid ei saa valida, kui aga oleks antud valida, siis oleksin just nemad valinud - emaks Adele ja isaks Konstantini.

Koolitee algas Kallaste Keskkoolis ja jätkus Välgis Nõmme 7-kl koolis ning Juhan Liivi nimelises Alatskivi keskkoolis. Koolid olid kodust kaugel, Kallastele 15 km ja Välki ning Alatskivile 7 km. Siis tuli eluülikool ehk sõjavägi. Pärast sõjaväge õppisin ülikoolis ajalugu.
Olen töötanud ülikoolis ja üle 30 aasta Eesti Ajalooarhiivis. Töö kõrvalt kaitsesin magistri kraadi.

Elukaare hommiku poolel kerkis kaks küsimust, karjas käies, et kes on kodukohas varem elanud ja kuidas ning hiljem isa ja ema jutte kuuldes, et kuhu jäid mu vanaisad ja sugulased. Läks aastaid enne kui elu õhtu poolel vastused sain. Raamat saab päästerõngaks, et need teadmised kodukohast ja suguvõsast ei läheks kaotsi, mida olen teada saanud.

Samas olen värsivormis püüdnud jäädvustada elu metsatalus 20. sajandi teisel poolel. Kuna elasin looduse keskel, siis loomad ja linnudki on looduse lahutamatuteks osadeks.

Inimese elu on nagu võrgu kudumine – loodus annab kaasa niidi (elupäevade) tagavara, ühiskondaga dikteerib tingimused kuhu ja kuidas saad niiti kasutada. Loomad ja linnud peavad ära mahtuma inimese juurde erinevate kõrgustega riiulitele. Inimene on vastutav, et
kõik ära mahuksid. 

Olen Eesti Luuleliidu liige. Luuletamise on põhjustanud rohke reisimine nii autobusside kui rongidega. Kui ei jää magama, siis hakkan luuletusi kokku seadma. Ja nii see raamat aastate jooksul sündiski."

Endel Kuusik