INIMESE SAAR MANÕJA

Oli varakevad. Rannajääl valendasid veel magadusõd, aga sulavees ujusid juba valged balletitähed – juõsõd. Kõrgele roninud päike pani meretaguse Kihnu metsa värelema ja terendus tõstis Sangelaiu taevasse. Tulime tütre Mari ja tütretütre Elsaga Manõja lõunatippu, Papina tuletorni juurde vesiaolõ. Peale kahe surnud juõsõ ehk noore luige ning mõne lauajupi ei hakanud rannas midagi erilist silma. Kuni 4-aastane Elsa hõiskas rõõmsalt: „Vanaisa, vaata, mis ma leidsin!“
Laps jooksis ähkides minu juurde, suur helevalge kivi käes. „On alles vägev korall,“ kostsin vastu. Tüdruk kihutas tuhatnelja emale leidu näitama. „Oi, milline fossiil!“ imestas ka Mari. Elsa aga polnud sugugi nõus oma leiu ümbernimetamisega ja kinnitas emale: „Mitte fossiil, vaid korsiil!“
Et tõde jalule seada, võtsin „korsiili“ kaasa Tallinna, et paluda Paevanal ehk Rein Einastol siilikujuline leid täpselt ära määrata. Geoloogiaprofessor Einasto nimetas kivi ahelkoralliks, mis pärit ordoviitsiumist ja koosneb tuhandest liitunud torukesest. Selle lubikodadest koosneva ühiselamu ehitasid korralliidid siis, kui meie tänane kodusaar asus soojas troopilises meres. Juhtus see 300 miljonit aastat enne dinosauruseid ja ligi 450 miljonit aastat enne inimest!
„Las Manõja fossiili nimeks saab pealegi korsiil,“ arvas õpetlane. Kus korsiilide ajal laius meri ning kus maesõma, seda ei tea täna keegi. Kontinendid on Maal tõusnud, laskunud, nihkunud määratu palju. Millal ilmus inimese esimene jalajälg Manõja rannaliivale, jääb samuti mõistatuseks. Hoolimata meie katsetest selles tagasihoidlikus raamatus saladusloori kergitada...
Kasõ Mark