ILMASAMBAD. LOOD IDA-VIRUMAA INIMESTEST

Neid inimesi otsima ja lugusid jäädvustama tõukas mind kurb tõdemus järjest õhemaks muutuvast eestlusest Ida-Virumaal. Tunne, et „ei ole üksi üksi maa“ enam ei kehti. Üksijäetuse hirm. Tahtmine valjusti hõigata: „Me oleme olemas! Oleme olnud põlvest põlve ning tahame edasi kesta!“ 

Elanud siin päevast päeva, teinud igapäevast tööd ja söönud igapäevast leiba. Iseenesestmõistetavalt ja märkamatult. Tänukirjade ja aurahadeta. Kullasära ja kiidusõnadeta. Lihtsalt seepärast, et oleme sündinud siia. Sündinud ja juurdunud. Siin on KODU. 

Aastad on meie auhind ja vanadus väärtus. Kaua elamine ei pruugi alati kerge olla ka isade maal, kui „võõra keele võõras sõna tõukab eemal emakeele“. Paljud on läinud otsima Eestit mujalt Eestimaalt või hoopis lahustunud Suures Maailmas. Meie oleme siin. Jääme. Hoiame kodu. Keegi ju peab. Muidu tulevad võõrad. 

See raamat ei ole tunnustatud inimeste autahvel. Selles on luust ja lihast inimeste lood. Tavaliste, aga samas väga eriliste, sest iga inimene on ainulaadne ja kordumatu. Heas ning halvas. Õnnes ning ebaõnnes. Iga inimese elu on raamat. See raamat on inimestest, kes püsinud Ida-Virumaal pikki aastakümneid ja tänu kellele püsib Ida-Virumaa. 

Kõrgel ja kaugel kipub vahel ununema, et Eestimaa piir ei lähe mitte Rakvere kohalt, nagu mõtlematult ja ülbelt üle õla heidetakse, vaid mööda Narva jõge. Kuigi kaunis barokne linn elab edasi vaid fotodel. Vähesed mäletajad, kes oma silmaga näinud Narva hiilgust, suurtalude jõukust, elust pulbitsevaid külasid ja muud, mis muinasjutuks saanud, kaovad varsti... Seda väärtuslikumad näivad lood, mis kinni püütud mõnikord peaaegu et viimasel hetkel. Seda kaunim tundub emakeele kõla isade maal. Tillukese rahva salakeel. Kas ta jääb või kaob? Veel püsib Eestimaa meis ja meie Eestimaal. Kui kaua veel?